Abivajajaid on palju rohkem

See oli vaid paarkümmend aastat tagasi, kui olime kordades sügavamas vaesuses kui praegu ning välispartneritega loodud sõprussidemed tõid läänest meile koormate kaupa humanitaarabi küll toidupakkide, küll riiete näol.

Selline massiline välismaine abiliin on ammu otsa saanud, kuid ka Eestis endas on juurdunud komme jõulude eel massilisi heategevusaktsioone korraldada.

Mõneti aga hakkavad lugematud jõuluaegsed abistamisaktsioonid võtma justkui formaal-kohustuslikku kuju. Sageli tundub näiteks ettevõtete algatatud aktsioonide puhul, et samavõrd kui tahetakse head teha, soovitakse sellega oma firmale kommertseesmärgil tähelepanu tõmmata.

Mingil juhul ei taha me siinkohal kritiseerida või halvustada jõuluaegse heategevuse ideed ennast ning leiame, et eriti need aktsioonid, mis sünnivad tavainimeste algatusel, nagu tänases lehes kirjeldatud hiidlaste ettevõtmine, on suurepärased ja tänuväärt.

Kuid äkki võiks mõne järjekordse heategevuskampaania algatamisel mõelda natuke laiemalt ning kaugemale lastekodudest ja haiglatest. Tunnistavad ju näiteks lastekodud isegi, et nad saavad nii palju asju, et sageli pole neil enam neid kusagile panna. Ja ebavajalikest või liigsetest asjadest pole ju õiget rõõmu.

Mõelgem sellele, kui palju on meil neid oma peres elavaid lapsi, kelle kodus on pidev pidu, aga lastele ei too jõuluvana kunagi midagi, sest vanematel pole aega selle üle pead murda. Mõelgem, kui palju on üksikuid vanureid, kes elavad nelja seina vahel ega oota enam ammugi ühtegi jõulukinki. Mõelgem nendele täitsa tavalistele peredele, kes ei vii oma lapsi jõuluetendusele, sest pilet pole neile taskukohane. Mõelgem, et neid, kes millestki puudust tunnevad, on meie ümber tegelikult palju rohkem. Nähkem ja toetagem ka kõiki neid.