Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/01/29/11991841t1h1614.jpg)
/nginx/o/2013/01/29/11991841t1h1614.jpg)
15 aastat on eestlaste enesehinnangut kergitanud Eesti e-riigi edulugu. See sai alguse lihtsatest asjadest, nagu arvutiõppe tunnid, internetiühenduste väljaehitamine ja õhukesed LCD-ekraanid valitsuskabineti töölaual. Hoolimata sellest, et aeg-ajalt räägitakse Eesti e-arengu peatumisest, on Eesti IT-spetsialistid praeguseks rahvusvahelised tegijad.
The Wall Street Journal kirjutas mõni aeg tagasi tunnustavalt, et Kopenhaageni rahvaarvuga võrreldavas Eestis on üks maailma arenenumaid e-valitsusi ning rohkem start-up-firmasid inimese kohta kui üheski teises Euroopa riigis. Samas ei unustatud allpool märkida, et senisest edust hoolimata on endiselt tegu ühe Euroopa vaesema riigiga. Ja et Eesti sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta on näiteks kaks korda väiksem kui Rootsis. See on majanduslik reaalsus, kus kiireid ja töötavaid lahendusi ei ole, sest kiired lahendused ei tööta ja töötavad lahendused võtavad aega.
IT-sektori eestvedamisel toimuv teadmistepõhise majanduse arendamine on kindlasti õige suund, kuigi ka seal on ridamisi lahendamist vajavaid väljakutseid. Samas ei maksa unustada Eesti rasketööstuses peituvat potentsiaali. Jah, endiselt on seal vaja tõsta tonne ja veeretada vaguneid, kuid 21. sajand on jõudnud ka rasketööstusesse ning suur osa tööst tehakse ära juba bittide ja baitide liigutamise abil. Ja kus veel ei tehta, seal tuleb Eesti IT-firmadel ja rasketööstusel seljad kokku panna. Nii näiteks kandub Eesti Energia IT-arenduste fookus lähiaastatel just Ida-Virumaale, tööstusesse. Saja-aastast põlevkivienergeetikat on harjutud nägema kui midagi ajast ja arust, mis on tülikas ja töömahukas. Mõneti võib sellest ka aru saada, sest kui näiteks IT-innovatsiooni saab lõpptarbija sageli isiklikult näpu all kogeda, siis rasketööstuse sisemuses toimuvad arengud ei paista nii kergesti kätte. Mis on aga igasugusele innovatsioonile omane: katsetamiseks kulub aega ja katsetuste käigus eksitakse. See ongi kogu arendustöö olemus - välistades valesid variante leida töötav lahendus. Eesmärgini jõuavad ainult kannatlikud. Tuli ilmutada veidi kannatlikkust ja tööle on hakanud kõik Eestile tuntust toonud IT-süsteemid. Jah, ka digiretsept hakkas tööle. Seadistamisega läks küll aega, kuid praeguseks on see unustatud ja kõik töötab. Süsteemi arendatakse veel edasigi. Täpselt samamoodi käib Eesti Energias põlevkivist vedelkütuste tootmise tehnoloogia arendamine. On ette teada, et iga Enefiti arendus võtab aega, et töö käigus eksitakse, aga lõpuks tehakse ära ja leitakse töötav lahendus. Tehakse midagi sellist, mida keegi kuskil varem pole teinud. Jah, see on keeruline, aga kui oleks lihtne, siis oleks keegi kuskil selle juba ammu ära teinud. Seejuures on vale arvata, et töö on tegemata tema mõttetuse pärast ja eestlased on kui kilplased, kes mõttetu asja peale aega raiskavad.
Eesti Energia esimeses õlitehases projektvõimsuse saavutamine ei võtnud mitte selle pärast 30 aastat aega, et ees oleks olnud tehnoloogilised barjäärid. Odav nafta hind võttis projekti arendamise majandusliku mõttekuse ära, kuid praeguseks on olukord muutunud. Enefit 140-d töötavad täistuuridel ja varsti liitub nendega Enefit 280 õlitehas.
Kui siiani oli Eestis maailma suurim elektrijaam, mis kasutab põlevkivi, siis pärast Enefit 280 täisvõimsuse saavutamist on Eestis ka maailma suurim põlevkiviõlitehas. See on suurepärane stardipositsioon maailmas, kus iga hetk on kõlamas stardipauk põlevkivienergeetika laialdaseks kasutuselevõtuks. Veel paremaks teeb eestlaste võiduvõimaluse see, et oleme alustanud ka teiste riikide põlevkivimaardlate tundmaõppimist. Neile, kes on harjunud Eesti Energiat pidama kohalikuks elektritootjaks ja traadifirmaks, võib see kõik tunduda ebaoluline, kui tuul järjekordselt voolu ära viib või järgmine elektriarve maksmist ootab. Jah, liine tuleb parandada ja neid parandataksegi ning elektri hind kujuneb sellest aastast konkurentsitingimustes. Selles osas on pilt selge. Hoopis vähem selge on see, kuidas Eesti jõuaks rahvusvahelistesse edetabelitesse mitte ainult start-up-firmade arvu, internetivabaduse või kõige paberivabama valitsuse poolest. Kuidas Eesti jõuaks järele Rootsile, kus toodetakse iga inimese kohta aastas kaks korda rohkem väärtust kui siin? Kust tuleb see rahvuslik rikkus? Kuidas kasta Eesti rahva rikkuse seemet imede põllul nii, et sellest kasvaks rahapuu? Jah, teadmistepõhine majandus ja IT, aga ka infotehnoloogia on ainult vahend inimesi tegelikult vaevavate probleemide lahendamiseks. Energianäljas maailm vajab uusi lahendusi ning naftavarudest kordades suurema põlevkiviressursi kasutuselevõtu võti on paljuski eestlaste käes. Seega on põlevkivienergeetikal oluline roll Eestimaa rikkuse kasvatamisel, nii nagu Norral ja Taanil on nafta- ja gaasitööstused. See ei ole muidugi uudis, aga seda maksab üle korrata, kui kannatlikkust hakkab nappima, sest innovatsioon ei ole pitsa, mida saab veerand tunniga tellida.