Õigusega õigluseni

Pealkirjas toodud sõnapaar on meie õigussüsteemi haldava justiitsministeeriumi juhtlause. Kuid kas absoluutset õiglust on kohtupraktikas üldse võimalik saavutada?

Tänases Põhjarannikus kirjeldatud loos välismaalasest kuriteoohvri nördimusest meie õigusaparaadi üle võib näha, kuidas õigus ja õiglus teravasse konflikti sattuda võivad. Õigemini on ju tegemist ka õiglustunnete kokkupõrkega, kus kannatanu oma ei ühti prokuröri ja kohtu õiglustundega.

Aastaid on meie justiitssüsteemi lihvitud selles suunas, et kriminaalkorras karistatute ning ka vangide arvu kinnipidamisasutustes vähendada. Selleks on karistussüsteem muudetud väga paindlikuks. Nii et põhimõtteliselt on võimalik ka inimese surmaga lõppenud süüteo eest määrata tingimisi karistus, samal ajal, kui autoroolis alkoholilõhnadega vahele jäänud isik võib saada reaalse vangistuse.

Võib küsida: kas see on siis õiglane, kui tänavaröövel, kes põhjustas inimesele hingelist ning materiaalset kahju, jalutab kohtusaalist vabalt välja, samal ajal kui inimene, kes joobes autot juhtides tõstis vaid liiklusriski, ent otsest kahju kellelegi ei põhjustanud, pannakse vangi?

Väga palju otsustusvõimet ongi siin tänapäeval antud prokuröri ja kohtuniku kätte. Nemad lähtuvad juristidena küll seadustest, ent need annavad üsna palju ruumi, et tõukuda otsuste tegemisel ka siseveendumusest. Ja nii ongi tegelikult ju saavutatud olukord, kus karistuse määr võib osalt sõltuda sellest, kes on parajasti prokurör või kohtunik.

Absoluutset õiglust pole olemas, ent nagu ütleb ka pealkirjas toodud lause, selle poole tuleb püüelda. Selleks aga peavad meie justiitssüsteemis otsuseid langetavad isikud suutma iga päev end asetada nii kannatanu kui ka süüdistatava rolli. Ja see pole lihtne ülesanne.