Kas sisekaitseakadeemia rajamine Ida-Virumaale on selleks korraks läbi?

Foto: Peeter Lilleväli

Foto: Peeter Lilleväli

Poliitiliste lubaduste puhul on väga tähtis kunst täpne sõnastamine. Praegune valitsusliit lubas koalitsioonileppes kaaluda uue sisekaitseakadeemia rajamist Ida-Virumaale.  Just nimel kaalumine ongi juba üle kahe aasta kestnud ja ilmselt jätkab koalitsioon lubatud tegevust oma võimuloleku lõpuni.

Üks võimuliidu pool - IRL - väljendas juba eelmisel kevadel selgelt oma seisukoha: sisekaitseakadeemia uus hoone tuleb ehitada Ida-Virumaale. IRLi esimehe Urmas Reinsalu hinnangul oleks see kaalukaim regionaal- ja julgeolekupoliitiline samm Ida-Virumaal Eesti vabanemise järel.

Viimase aasta-poolteise jooksul on pidevalt käinud läbi uudiseid, et akadeemia kolimise küsimus peaks selguma kuu-paari pärast, kuid ikka on ilmnenud põhjusi, miks otsustamist on tulnud edasi lükata.

Otsuse tegemiseks on vaja ka  teise koalitsioonipoole ehk Reformierakonna nõusolekut. Seda aga pole. Tekkimas on samasugune punnseis nagu haldusreformigagi. Üks tahab teha, aga teisel pole kiiret kuhugi.

Peaminister Andus Ansip on sisekaitseakadeemia asukoha teemat nimetanud sügavalt intellektuaalseks aruteluks. Vähemasti senikaua kui meil ei ole selleks vajalikku 100 miljonit eurot.

Ent kui pole isegi võimuparteide üksmeelset poliitilist otsust akadeemia kolimiseks Ida-Virumaale, ei saa asuda selleks ka raha taotlema.

Lisaks sellele, et akadeemia Ida-Virusse toomise plaan on ajanud harja punaseks paljudel sellega seotud inimestel, toetab selle teema vaikset kalevi alla nihutamist ka riigikontrolli hinnang, et tegu on ebamõistlikult kuluka kolimisega, mille regionaalpoliitiline mõju on arvatust märksa väiksem.

Kuigi mitmed Ida-Viru omavalitsusjuhid ja ka IRLi poliitikud on seadnud riigikontrolli järeldused kahtluse alla, on küsimus seejärel justkui päevakorrast taandunud. Kas tähendab see, et sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale toomisel on selleks korraks kriips peal ja jätkub vaid näiline küsimusega tegelemine, et võita aega selleks, kuidas viisakamalt sõnastada sellekohane sõnum?

Tänu teravale ja pikaks veninud diskussioonile sisekaitseakadeemia ületoomise üle on see  kavatsus Ida-Virumaal saanud märksa laiema sümboolse tähenduse kui pelgalt ühe riikliku õppeasutuse kolimine ühest kohast teise. See muutus märgilise tähtsusega küsimuseks, kas vabariigi valitsus teeb Ida-Viru jaoks midagi reaalselt suurt või mitte.

Ida-Viru probleemidega tegelevate komisjonide, töörühmade ja tegevuskavadega on ootused kõrgeks aetud ja selle krooniks kerkiski sisekaitseakadeemia  ületoomine.  Ei ole midagi imestada, et selles plaanis on hakatud nägema ka ülevõimendatud võluvitsa, mis lahendaks hoobilt Ida-Virumaal nii sotsiaalsed, julgeolekualased, majanduslikud kui muud probleemid.

Ootusi pole mõtet liiga kõrgele ajada, kuid positiivne mõju oleks kindlasti olemas. Ida-Viru on viimase 20 aasta jooksul väga palju muutunud. Mitte ühekordsete ja võimsate aktsioonide tulemusel, vaid riigi, omavalitsuste, ettevõtjate ja eelkõige Ida-Virumaale truuks jäänud inimeste järjekindlate suuremate ja väiksemate pingutuste tulemusel.

Muidugi võiksid muutused olla kiiremad. Et maakond ei sörgiks ikka veel teiste Eesti suuremate keskuste sabas võrdluses näiteks tööhõive, palkade või kinnisvara hindade poolest. Kiiremaks arenguks ongi vaja riigi poolt ka tõhusamaid pikaajalise mõjuga ergutussüste. Ühe suure üleriigilise tähtsusega  õppeasutuse rajamine just seda olekski. Muidugi on sellel oma hind, aga regionaalpoliitikat polegi võimalik tasuta teha.

Isegi Narva linnajuhid, kes on valitsuse Ida-Virumaaga seotud algatuste suhtes sageli skeptilised olnud, on sisekaitseakadeemia ületoomise suhtes meelestatud täiesti positiivselt.  Mida rohkem on piirkonnas tugevaid ja mainekaid õppeasutusi, seda vähem noori ruttab kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist kodukandist minema ning ka Ida-Viru linnade tänavatel hakkab kõlama rohkem eesti keelt.

Vaevalt et otsustamisega venitamine ja tulevikuga seotud ebamäärasus on hea ka sisekaitseakadeemia õppejõududele. Kui valitsus jõuab järeldusele, et akadeemia ületoomine ei ole võimalik suure vastuseisu, liiga suurte kulude või mis tahes muul põhjusel, siis tõuseb päevakorda, milline on plaan B Ida-Virumaal kõige kaalukamate regionaalpoliitiliste ja julgeolekupoliitiliste sammude tegemiseks.

Lootust sisekaitseakadeemiast Ida-Virumaal peaks aga praegu elus hoidma veel teadmine, et üldjuhul ei ole valitsusel kombeks riigikontrolli seisukohtadega arvestada.