Milleks meile tippsportlased?

Põhjarannik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Viimastel aastatel märgatavaid edusamme teinud, Sotši olümpiamängudel osalenud Narva laskesuusataja Daniil Steptšenko otsustas parimas sportlaseeas teha tippspordiga lõpparve ja läks Soome ehitajaks.

Ida-Virus on niigi alles jäänud vaid üksikuid tipptasemel treenivaid profisportlasi. Nii nagu nüüd Steptšenko, on ka mitmed teised sportlasekarjäärist loobunud varakult, mil tundub, et neil pole õnnestunud veel oma võimeid täielikult teostada ja nende parimad võistlused võiksid olla veel ees. Põhjuseks on pidev peost suhu elamine. Raha, mis riigilt ja toetajatelt tuleb, võimaldab parimal juhul katta kõige hädapärasemad treeningute ning võistlustega seotud kulutused.

Kuigi paljudele võib tunduda, et tippspordis ringleb tohutu raha, saavad sellest osa eelkõige vaid kõige populaarsemad alad ning oma ala tõelised maailma tipud. Paljud tahavad sinna jõuda, kuid sinna pääsevad vaid üksikud, kel jagub kõige enam looduslikke eeldusi, tervist, raha ja ka õnne. Lihtsam ja kergem oleks ilmselt loota suurt võitu loteriis.

Ometigi on oma tippsportlasi vaja nii igal riigil, maakonnal kui linnal. Nende võidud toovad positiivseid emotsioone ja mõjuvad hästi kogukonna eneseteadvusele. Ent kui see nii on, siis peaks kogukond nõustuma ka avaliku raha suurema panustamisega tippsporti. Seejuures teadmisega, et raha ainuüksi ei garanteeri ühtegi medalit. Aga kui seda ei tee, siis ei teki läbilöömiseks isegi võimalust.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles