:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
/nginx/o/2024/03/06/15930186t1h99a7.jpg)
Valitsus teatas sel nädalal, et Eesti loobub plaanist katta 2030. aastaks riigi energiavajadus täielikult tuulest ja päikesest. Põhjuseks oli asjaolu, et nüüd on valitsus aru saanud, et see pole realistlik, ja suund võetakse tuumaenergiale. Sellega on läbi saanud riigi kõige kõrgemal tasemel meile aastaid jutustatud muinasjutt, kuidas tulevikus tuulikud ja päikesepaneelid meile üliodavat elektrit toodavad, mistõttu tuleb põlevkivienergeetika kiiresti prügikasti visata.
See on hämmastav, et riigi kõige kõrgemal juhtimise tasandil, kus peaks olema parim kompetents, jõuti alles nüüd arusaamiseni, millest paljud eksperdid ja teadlased on ammu rääkinud: tuul ja päike meie energiavajadusi ei kata.
Kaks aastat tagasi rääkis energeetikaprofessor Arvi Hamburg Põhjarannikule, et teaduste akadeemia energeetikakomisjon on korduvalt teinud valitsusele ettepanekuid energeetika tuleviku kohta ja et põlevkivienergiat ei saa päeva pealt üle parda visata, kuid nendele pole suvatsetud isegi vastata.
Tänases Põhjarannikus käsitleme taas ka Jõhvi kohtumaja võimaliku sulgemise teemat. Ja jällegi ei saa üle ega ümber küsimusest, kuidas on ministeerium tegemas sellist kaalukat otsust, ilma et oleks isegi analüüsitud selle tulemusi ja kaalutud alternatiive. Ministeerium on asjakohased pädevused delegeerinud justkui kohtujuhtidele, kellel aga pole soovi ega pädevustki kaaluda näiteks selle sammu regionaalpoliitilist mõju. Rääkimata juba asjaolust, et selliste sammudega käib riik vastu oma lubadustele suurendada oma kohalolekut Ida-Virumaal.
Samas toodetakse meie riigis virnade viisi kõiksugu arengukavasid ja analüüse, mida mitte kellelgi kunagi vaja ei ole, sest nad ei mõjuta tegelikku elu.
Sellistel puhkudel tekib tahes-tahtmata taas küsimus ametnike vastutusest riigile ja rahvale tekitatud kahju eest. Sest selliste uisapäisa otsuste taga on ju alati konkreetsed inimesed, mitte anonüümne riik.