Uus peaprokurör soovitab mõelda korruptantidele ka valimisurni juures

Andres Parmas: "Üks mu vaimulikust sõber, praegune vanglate peakaplan Tanel Meiel küsis, kui ta ordineeriti, et oleme kui sama ameti esindajad, ka rõivastus on samalaadne − kas mul pole kuskil üleliigset talaari, mida ta saaks ametirüüna kasutada." Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Äsja ametisse asunud riigi peaprokurör Andres Parmas tunnistab mõnede ettevõtjate ja kohalike poliitikute vahelistest korruptsiooniskeemidest rääkides, et praegu kehtiv võistlev kriminaalmenetlus sobib kenasti väiksemate kriminaalasjade harutamiseks, aga suurte ja mahukate menetluste puhul jääb see kohmakaks. Samuti on kohaliku tasandi korruptsioonist arusaamine keeruline: selleks on tarvis ligi pääseda väikeste seltskondade siseringi infole ja see pole sugugi niisama lihtne.

Loobudes 3. veebruaril kohtuniku talaarist, et asuda peaprokuröri ametisse, kolisite kui ühest kastist teise. 

Süsteemi võib võrrelda ka toruga. Kui toime on pandud kuritegu, registreeritakse see ühel või teisel moel mõnes uurimisasutuses − politseis, keskkonnainspektsioonis, maksu- ja tolliametis − ning nemad uurivad. Sealt liigub asi edasi prokuratuuri ja prokuratuur viib süüdistuse edasi kohtusse. Väljastpoolt tuleb siia isiku kaitseks juurde veel ka advokatuur, kaitsja. Aga kriminaal-justiitssüsteem on kui toru, mille ühes otsas on uurimisasutused ja teises otsas kohus. Ja seda toru mööda liikusin nagu veidi tagasi, asusin selle ühest otsast toru keskele.