VALLO REIMAA ⟩ Eesti riigi mõte peitub eesti keeles ja kultuuris

Vallo Reimaa, Tartu Tamme kooli direktor ja Jõhvi vallavolikogu esimees Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Me oleme parasjagu siirdumas keelevahetuse esimesse etappi, milleks on kakskeelsus. Ma ei mõtle siin kahe või enama keele oskamist, vaid kahe keele segunemist.

Eesti keele ajaloos on teadaolevalt varem olnud vähemalt kaks samalaadset olukorda, esmalt balti algkeelega ja seejärel germaani algkeelega segunemise periood. Mõlemal korral õnnestus vähemalt osal rahvast põhikeel säilitada, kuigi oluliselt muutunud kujul. Nii ongi praegune eesti keel soome-ugri, balti ja germaani keelte segukeel, kuid soome-ugri dominandiga.

Praegu on lähenemas samasugune periood, toimub uus segunemine, kuid kas ka keelevahetus, seda näitab tulevik. See sõltub sellest, mis keeles mängud, telefon ja kodumasinad jäävad lastega rääkima. Kui need ei muutu eestikeelseks, siis toimub paratamatult keelevahetus, sest nende instrumentide keelekasutus määrab lastele ära ka keele autoriteedi (aga ka kõrghariduse ja tulevaste töökohtade keel, mis noortel on samuti muutunud juba paljuski ingliskeelseks). Mitteautoriteetne keel ei jää emakeeleks, küll aga võib mõne aja vältel püsida "hobikeelena".

Olen tunnis sattunud olukorrale, kus õpilane ei oska mulle eesti keeles vastata, sest ta ei tea mõnda lihtsat sõna, küll aga oskab inglise keeles.

Kooliinimesena võin kirjeldada praegust olukorda linnalaste hulgas. Suhtlusvõrgustikud laste vahel on osalt muutumas juba ingliskeelseks, see tähendab, et eesti laps suhtleb teise eesti lapsega inglise keeles. Mitmel juhul olen uuelt õpilaselt küsinud, kas tuled välismaalt. Ta vastab, et Pärnust või mõnest muust Eesti kohast. Aktsent on lihtsalt nii tugev.

Olen tunnis sattunud olukorrale, kus õpilane ei oska mulle eesti keeles vastata, sest ta ei tea mõnda lihtsat sõna, küll aga oskab inglise keeles. Ka keelestruktuur on muutumas ning juba täiskasvanutelgi. Keel lihtsustub, sõnavara väheneb, sünonüümid kaovad, laadivaheldus on kadumas ja palju muud.

Selline lihtsustunud keel, mis põimunud võõrsõnadega, on harilikult omane sisserändajatele, kes ei ole kohalikku keelt veel korralikult ära õppinud. Selliseks on eesti keel muutumas eestlaste endi suus.

Emakeeleõpetajad on paljud raamatud programmist välja võtnud sel lihtsal põhjusel, et eesti lapsed ei saa neist enam aru. Praegused lasteraamatud kasutavad oluliselt väiksemat sõnavara. See on reaalne pilt tänapäeva lastekeele maailmast. Enamik infot tuleb lastele telefonist, tahvlist ja arvutist inglise keeles.

Praegu on paras aeg küsida, kas see muutus on paratamatu ja tuleb leppida või saab veel midagi teha. See midagi maksab paraku üsna palju (nt meid ümbritsevate "tarkade asjade" tõlkeprogrammide abil lastega eesti keeles rääkima panemine) ning eelkõige eeldab teadlikkust.

Maapiirkondades toimub ülalkirjeldatud protsess aeglasemalt, kuid sellest ei tohi lasta end petta. Protsessid toimuvadki ühiskonna eri osades erineva kiirusega.

Praegu seavad erakonnad end valimisdebattideks stardijoonele. Eesti on pisiriigina olukorras, kus kogu tema olemasolu mõttekus peitub eesti keele ja kultuuri jätkuvuse tagamises. Eestile kui riigile tuleviku tagamiseks tuleb sellele tõsiasjale julgelt näkku vaadata. Loomulikult tuleb suuta ka vaenulikele naabritele vastu astuda. Ühiselt, koos sõpradega.

Esmalt tuleb aga iseenda olemasolu mõte üles leida!