VALLO REIMAA ⟩ Praegune tulubaas mõistab omavalitsused surma

Vallo Reimaa, Jõhvi vallavolikogu esimees Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Kohalike omavalitsuste puhul on praeguse tulubaasi mudeli juures tegemist sisuliselt vaid riiklike ripatsitega, mis elavad peamiselt riigi dotatsioonidest, mille kasutamise reeglid paneb paika riik.

Riik suunab oma reeglitega omavalitsusi tegema negatiivseid otsuseid. Niikaua kui ainsaks reaalseks tulubaasi komponendiks jääb osa üksikisiku tulumaksust, on ainult suuremate linnade puhul võimalik rääkida reaalsest omavalitsemisest.

Tegemist on Suur-Tallinna loomise ühe efektiivsema mehhanismiga. Selline tulubaasi mudel ongi üks peamootoreid, mis väheneva elanikkonnaga maalised omavalitsused fiktsiooniks muudab ning sunnib nad surmamõistetu kombel ise maalise kultuuri alustalasid hävitama. Nii saab riik ütelda: ise tegid!

Ida-Virumaal ja Kagu-Eestis lisandub sellele veel elanikkonna vaesus, mistõttu ei kanna välja ka üksikisiku tulumaks ning seda isegi linnade puhul. Jõhvi on väike erand.

Riigiabiga mängimine on nagu kange arstirohu doseerimine: pingutad veidi üle ja oledki laip.

Tegin hiljuti Ida-Viru kohalike omavalitsuste finantsanalüüsi ja pilt kujunes masendavaks, eriti tulevikku vaadatuna. Riik peab muu hulgas Ida-Virumaal koole enda kanda võtma, sest omad tulud ei vea välja. Sellega peab kaasas käima loomulikult ka kultuuripoliitika.

Riigi osakaalu suurendamine on Ida-Virumaal ellujäämiseks paratamatu, kuid samal ajal on dotatsioonidel elamine viinud omavalitsemise oskused kriisi. Omavalitsusoskus on kultuuriline kogemus, mida tuleb põlvkondi õppida. Eestlased alustasid seda juba 19. sajandi keskel ja korralike tulemusteni jõuti kahe põlvkonnaga. Seejärel oli sellest kogemusest kasu ka oma riigi loomisel, sest loodi see ju sisuliselt omavalitsuskogemustega inimeste baasil.

Vene kultuuris on see komponent väga nõrk, mis kajastub selgelt ka Ida-Virumaal. Liigne riigi armust elamine paraku hävitab veel mingil määral olemasoleva omavalitsuskultuuri ka eestlastel. Ja osalt ongi juba hävitanud.

Riigile üha uute funktsioonide üle andmine on tulega mängimine, mida saab soovitada vaid väga haigele. Lõpuks tuleb ju omavalitsuslikkus taastada, mis võib aga osutuda juba ületamatuks raskuseks, sest hävida jõuab tunnetatud vajadus ise ennast juhtida. Eesti kultuuril sellises tulevikumudelis enam mingit lootust ei ole, isegi kui seda alustatakse eesti kultuuri päästmise nimel.

Julgust jagada riiklik tulubaas ümber kohalike omavalitsuste kasuks ma praegu loodavas koalitsioonis küll ei näe. See kohalike maksude jutt on ainult silmapetteks ja annab sama palju/vähe tulusid, kui on vaja nende maksude administreerimiseks. Tegelikke muutusi see kaasa ei too. Peale selle, et riik saab jälle ütelda, et ise olete süüdi.

Riigiabiga mängimine on nagu kange arstirohu doseerimine: pingutad veidi üle ja oledki laip.

Ida-Virumaal on vaja muuta kõike − ülevalt alla kuni alustaladeni − ja teha seda süsteemselt. See on kaugelt üle kohalike omavalitsuste tänastest pädevustest ja võimalustest, isegi kui nad hästi töötaksid. Kui Tallinna linn välja arvata, on omavalitsused ainult suhteliselt väike osa riigist. Varba hoogsama liigutamisega lendu ei tõuse. Unistada loomulikult võib.

Praegu on vaja Ida-Virumaal korrastada esmajoones riikliku terviksüsteemi toimimist, mille üks osa on ka siinsetele linnadele ja valdadel dopamiini süstimine. Omavalitsussüsteemi tervikuna (Ida-Virumaa sealhulgas) päästab ikka ainult kogu süsteemi terviklik reformimine kogu riigis. Selle olulisem osa on tulubaasi mitmekesistamine.

Praegu suureneb pidevalt riigikesksus, mis on samas kõige kallim riigi pidamise meetod ja pikas perspektiivis võimalik Eestis ainult Tallinna linnriigi näol. See on võimalik tulevikustsenaarium, kuid rahvusriigina eksisteerimise jaoks nukker. Rootsit ei maksa ju ka otsida Stockholmist. Laiapõhjaline riik ehitub alt üles. Alumistel tasanditel domineerib kodanikuühiskond, mille peale kasvavad omavalitsused ning seejärel kõige peale riiklikud institutsioonid, mida peab olema nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik.

Võrreldes 2007.-2008. aastaga, kui sellest mudelist sai palju räägitud, on praegu toeks tulnud võimsalt arenenud digiteenused. Loomulikult tuleb kõike seda doseerida nii, et ei kaoks inimeste sisemine aktiivsus ja teotahe, millele selline riigimudel tugineb. Kui doseerimisega eksida, siis saame tulemuseks digiteenuste ja -meelelahutuste luti otsas oleva tahtejõuetu tegelase. Neid on juba praegugi piisavalt. Kõik see kokku olekski "tark riik".

Kui keegi arvab, et omavalitsuste geograafiliste piiride näppimine ongi reform, siis on ta väga eksinud. Millegipärast aga nii arvatakse.