Ettevõtjatega kohtudes kuulen tihti muret, et poliitikas napib järjepidevust, mängureeglid võivad järsult muutuda ja investeerimine osutub liiga riskantseks. Seda ebakindlust saame me ise ohjeldada, kui räägime avatult kohustustest, mille Eesti on võtnud; kui selgitame nende mõju; ja anname kodanikele piisavalt aega kohaneda.
Reegliselgus on osa poliitilisest kultuurist.
Unistades südamlikust Eestist
Noored näevad sageli head rohkem, kui täiskasvanud. Nii ka Paide koolitüdruk Anna Miia Weidebach, kes saatis selle aasta kirjatalgutele töö pealkirjaga "Unistades südamlikust Eestist".
"Minu jaoks on ilusad lihtsad asjad. Näiteks kui keegi ütleb poe kassas: "Tänan sind sõbraliku teenindamise eest, armas Merike." Viid naabritädile äsja aiast korjatud kuldkollaseid õunu, embad oma lähedasi ning tuletad neile meelde, kui kallid nad on, või võtad hulkuva kassipoja hõlma alla ja viid ta koju sooja."
Unistades südamlikust Eestist on meil võimalus sellist Eestit luua. Kutsun meid kõiki hoidma endas oskust rõõmustada selle hea üle, mis meie ümber. Kutsun meid kõiki olema enesekindlad, aga mitte nii, et enesekindlus muutub eneseimetluseks.
On asju, mida me muuta ei saa. Aga on asju, mida saame. Suhted peres. Kiusuvaba kool. Kättesaadav abi. Viisakus. Elustiilivalikud. Oskus võita, oskus kaotada.
Kui maailm pöörleb aina pöörasemalt, siis seda enam on tarvis, et meil oleksid kantsid, kus tunda end turvaliselt. Lähedased, kes toetavad. Riik, kes kaitseb. Sõbrad, kes mõistavad.
Vähim, mis me saame teha enda ja teiste heaks, on endid hoida. Kui oleme ise katki, lõhume ka teisi enda ümber. See kehtib peres, koolis, töökohal, riigis. Ennast hoides, oleme ka teiste jaoks olemas ning leiame ühiselt tee raskustest välja. Ja ehk isegi pisut muudame seda liigestest lahti maailma.
Karta ei tohi. Mäletate möödunud noorte laulu- ja tantsupeo vihast vihmaturtsatust? Ja siis kõlanud "Sata, sata vihmakõnõ, ma ei pelga Sinno"?
Meie julgus annabki kindluse, et Eesti jääb Eestiks.
Head pidupäeva, armas Eesti!