ERIK GAMZEJEV ⟩ Milline oleks riigikogu, kui seda saaksid valida ka agressorriikide kodanikud?

Ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Erik Gamzejev. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Riigikogu saadikutel tuleks lähemal ajal ära otsustada, kas nad jätavad Eestis elavatele agressorriikide Venemaa ja Valgevene kodanikele õiguse peale oma diktaatorite valida saadikuid ka Eesti kohalikesse volikogudesse või mitte.

Peaminister Kaja Kallas ütles enne vabariigi aastapäeva intervjuus Põhjarannikule, et nende riikide kodanike valimisõiguse võiks peatada senikauaks, kui käib sõda. "Inimesed, kes saavad Putinit valida ja on ka Venemaal mobilisatsioonikohuslased, saavad suunata siin kohalikku poliitilist elu. See ei tundu õige sellises olukorras," ütles ta, tunnistades samas, et üks koalitsioonipartei, nimelt sotsiaaldemokraadid, ei taha seda teha ja tema ei taha omakorda selle küsimuse pärast koalitsiooni lõhkuma hakata.

Samas saavad Reformierakond ja erakond Eesti 200 selles küsimuses arvestada ka opositsioonis oleva Isamaa ja EKREga, kes on sellist muudatust juba ammu soovinud. Nelja peale peaks tulema riigikogus kokku ka 81 häält, mis on vajalik põhiseaduse muutmiseks.

Pikaajaline otsustamatus agressorriikide kodanike valimisõiguse küsimuses jätab riigivõimust ebakindla mulje.

Sotsist siseminister Lauri Läänemets oli riigikogu infotunnis seda meelt, et valimisõigusega ei tasu tegelda hoogtöö korras ja selle üle, kas ja kuidas valijate ringi piirata, tuleks veel debatte pidada.

Tegelikult on need debatid kestnud juba vähemalt kaks aastat. Alates sellest, kui Venemaa alustas Valgevene toel ulatuslikku vallutussõda Ukrainas. Eesti parlamendierakondade puhul on küsimus, kas neil on olemas tahe selles küsimuses otsus teha või mitte. Kui rohkem kui neljal viiendikul riigikogu liikmetel on see tahe olemas, siis tulekski see ära teha. See peaks üles kaaluma küsimuse, kui hästi või halvasti mõjub see praeguse koalitsiooni tervisele. Pikaajaline otsustamatus selles küsimuses jätab riigivõimust ebakindla mulje.

Üks argumente, miks sotsid on Venemaa ja Valgevene kodanike valimisõiguse peatamises kahtlevad, on see, et Venemaa kodanike seas on ka eestimeelseid inimesi ja samas on Eesti kodanikke, kes pooldavad Kremli ideoloogiat. Viimast kinnitasid näiteks mullused riigikogu valimised, kus Ida-Virumaal olid suurimad häältemagnetid praegu riigireetmise süüdistusega vahi all olev Aivo Peterson ja Eesti valitsust fašistideks sõimanud Mihhail Stalnuhhin.

Õige on see, nagu toob välja ka värske lõimumismonitooring, et Eestis ei ole ühte samasuguste väärtuste ja huvidega venekeelset kogukonda. Nii nagu eestlaste seas, on ka muust rahvusest elanike hulgas väga erineva maailmavaatega inimesi. Seda nii Eesti passi, Venemaa passi kui ka halli passi omanike seas. Kuid tõsiasi on, et ka Venemaa kodanike seas on suur hulk Eesti ühiskonnale vastanduvaid inimesi.

Oluline küsimus on, kui suur on nende osakaal konkreetsetes omavalitsustes ja kui tugevasti nad mõjutavad järgmise aasta sügisel valitavate volikogude koosseise ja tulevast poliitikat.

Lõimumismonitooring toob välja, et Eestis elab Vene kodanikke veidi üle 80 000 ja vaid pooled neist oleksid huvitatud Eesti kodakondsusest. Pealegi, kel selleks siiras tahe on olnud, on saanud selleks valmistuda juba aastakümneid. Aga nad on kas ideoloogilistel või omakasupüüdlikel põhjustel ise eelistanud Venemaad Eestile. See on olnud nende valik. Kolmandate riikide kodanikele valimisõiguse andmine ei ole norm, vaid pigem privileeg, mida osa Euroopa riike võimaldab ja osa mitte.

Ida-Viru suuremates linnades on Venemaa kodanike osakaal märkimisväärselt suur. Sillamäel ligemale 40 protsenti, Narvas ja Kohtla-Järvel ligikaudu 30 protsenti. Kui nende valimisõigus säilib, siis arvestavad ka kandideerijad ilmselgelt nende meelsuse ja huvidega.

Kohalikel valimistel osalemiseks ei pea uut erakonda moodustama. Valimisliidu loomine ja sinna Eesti kodanikest Petersoni mõttekaaslaste kogumine ning sotsiaalmeedia kaudu tundlike meeltega mängides häälte kokkusaamine ei ole teoreetiliselt eriline tuumateadus. See võib tuua poolteise aasta pärast sellised volikogude koosseisud, mis ei mõju sugugi hästi Eesti julgeolekule ja võivad nurjata ka eelnevatel aastatel tehtud ränga töö Ida-Virumaa linnade tugevamal lõimimisel ülejäänud Eestiga.

See ei pruugi ilmtingimata nii minna, kuid risk on olemas ja kui on võimalik, siis on mõistlik seda vähendada, jättes agressorriikide kodanikud valijate seast välja. 

Ekslik oleks arvata, et kohalik võim tegeleb ainult tänavaaukude lappimise ja muude kommunaalteemadega. Omavalitsused kujundavad muu hulgas haridus- ja kultuurielu, tegelevad maaküsimustega ja planeeringutega, mis on kõik otseselt või kaudselt seotud ka julgeolekuga.

Kujutagem ette, et Venemaa kodanikud oleksid saanud valida ka riigikogu. Sel juhul istuksid praeguses koosseisus nagu miškad nii Stalnuhhin kui Peterson, kel oleks ka oma jüngrite fraktsioon. Ida-Virumaalt poleks suure tõenäosusega ühtki mandaati saanud mitte ükski praegune parlamendierakond. Kui, siis ehk vaid Keskerakond, aga sedagi üksnes häältekogumise hoogtööks Euroopa Parlamendist "laenatud" Jana Toomi toel.

Juhul kui riigikogu jätab Venemaa ja Valgevene kodanikele valimisõiguse alles, on oht, et eestimeelsed kohalikud poliitikud jäävad Ida-Virumaa linnades pärast järgmisi valimisi selgesse vähemusse. Selle ärahoidmiseks peaks parlamendierakonnad juba praegu jalad kõhu alt välja võtma ja hakkama Ida-Viru omavalitsustes tõsiselt kohalikeks valimisteks valmistuma. Ei piisa ainult sellest, kui kaks kuud enne valimisi loosungitega plakatid posti otsa panna ja kampaaniatelkides partei logoga paberisse keeratud lutsukomme jagada.

Erakondadel tuleb kandideerima saada rohkem kohalikke inimesi ja selgitada oma poliitikat. Eelmistel valimistel andsid mitmed parlamendierakonnad Ida-Viru linnades teistele loobumisvõidu, sest ei suutnud isegi oma nimekirju kokku saada või olid need vaid sümboolsed, koosnedes üksikutest kandidaatidest. Sellise suhtumisega võib samuti tulla ehmatav valimistulemus, nagu oli eelmistel riigikogu valimistel Ida-Virumaal.