ALAR KARIS ⟩ Narva ei ole hall ala, Narva on sinimustvalge

Eesti Vabariigi president Alar Karis. Foto: Ilja Smirnov

Võidupüha sirges rivis siin Peetri platsil saavad kokku kaitseliidu paraad ja meie jaanipäeva kombed. Nii sümboliseerivad võidutuled, mille täna Eesti maakondadesse laiali saadame, palju rohkemat kui Eesti võitu ühes lahingus või sõjas. Need tuled tähistavad kõiki meie rahva vabadusvõitlusi ja võite.

See on ka põhjus, miks võtan kaitseliidu paraadi erilise heameelega vastu just Narvas − Euroopa ja vaba maailma lävepakul. Kusagil Euroopas ei ole piir vabaduse ja rõhutuse, avatuse ja suletuse, rahu ja sõja vahel nii teravalt nähtav kui siin, Narva jõel.

Meie teiega oleme õigel pool jõge, vahe Venemaaga on ilmselge. Siin ei ole erinevaid varjundeid. Narva ei ole hall ala, Narva on sinimustvalge. Aina rohkem kohtan siin linnas nooruslikkust, loomingulisust ja avatust. See levib ja paelub, see teeb Narvast Narva.

Sestap koondumegi oma võitude ja vabaduste tähistamiseks taas kord Narva.

Eelmisest korrast, mil võidupüha paraad Narva jõudis, on möödas 28 aastat. Selle aja jooksul on palju muutunud, ent mõned asjad meie ümber on jäänud samaks ja ei muutu. Juba toona püüdis Venemaa lõhkuda oma varju- ja hübriidsõjaga iseseisvuse taastanud riikide, ka Eesti sisemist stabiilsust ja arengut, nagu ta teeb seda nüüdki kogu Euroopas.

Aegumatu on ka Venemaa riigijuhtide tahe allutada oma naaberrahvaid vajadusel sõjalisel teel. Neist sõdadest kõige agressiivsem on käimas praegu Ukrainas, ukrainlaste riigi, vabaduse ja iseotsustamise hävitamiseks. Venemaa ei saa seda sõda võita, ja ta ei võida seda sõda.

Meil siin läänemaailmas tuleb meeles pidada, et sõjadiktaatorid ei peatu, vaid tahavad muudkui edasi minna. Ja tuleb meeles pidada ka Lennart Meri hoiatust selsamal 1996. aastal. Ta nimelt ütles, et elus on valdkondi, kus kompromiss ei ole arukas kokkulepe, vaid taganemine, mis sunnib veelgi taganema. Ja olles korra taganenud, taganetakse kuristikuni, mis lahutab meid uuest globaalkatastroofist.

Need sõnad on täna sama sügavad ja päevakajalised, kui nad olid toona.

Viimase ligi kolmekümne aastaga on kaitseliidu liikmete − vabatahtlike − arv pea kolmekordistunud, ületades juba 30 000 piiri. Mis võiks olla veel ehedam kinnitus kaitseliidu olulisusest või meie inimeste vabast kaitsetahtest? Kaitseliit muutub ka järjest leidlikumaks. Üks pisike, kuid ilmekas näide räägib sellest, kuidas Türi üksikkompanii koos Tallinna tehnikakõrgkooliga korraldas droonide ehitamise ja lennutamise kursuse.

Eelmisel korral marssisid kaitseliitlased siin Peetri platsil omakeskis. Täna olete aga koos üheksa liitlasriigiga. Need on liitlased, kellega me just koostasime kõikehõlmavad NATO kaitseplaanid Venemaa võimaliku rünnaku tõrjumiseks. Nende liitlastega ehitame iga päev ühist heidutus- ja kaitsehoiakut koos vajalike vägede ja relvastusega. On ka tähelepanuväärne, et Eestis paiknevad alaliselt lahingüksused kõigist kolmest NATO tuumariigist: Suurbritanniast, Prantsusmaalt ja Ameerika Ühendriikidest.

Sestap ei nõustu ma arvamusega, et mõne võimelünga tõttu kukume 1939. aastasse, mil olime täiesti üksinda ja kaotasime oma vabaduse. Täna ja tulevikus on Eesti NATO liige. See liit on nii sõjaliselt, poliitiliselt kui ka majanduslikult üle kõigist oma vastastest. Ning Eesti NATO liikmesus tähendab seda, et nüüd astume kurjale vastu ühiselt.

Vaadakem ka lahingutehnikat ja relvastust, mis meil on Narvas üles rivistatud. Eesti enda relvastus hakkab oma võimsuselt aina enam ühtima meie liitlaste omaga. Meil on olemas relvad ja laskemoon, millega saame vajadusel hävitada Eestit ründava vastase juba tema tagalas. Ja millega me hoiamegi teda seal.

Muidugi on sellel kõigel hind, mida rahvas on maksnud ja maksab, andes oma rikkusest mitu protsenti riigikaitsele. See on meie ühine panus Eesti vabaduse kaitseks.

Hinnangut, et vajame täiendavalt üle miljardi euro laskemoona hankimiseks, ei saa ignoreerida. Eriti, kui see vajadus tuleneb NATO kaitseplaanidest.

Kas oleks õige, kui riik võtaks laenu? Või emiteerime eurovõlakirju? Küsimus on uue kaitsevõime soetamises ja varude suurendamises, millega tagame Eesti julgeolekut. Seeläbi suurendame kindlustunnet oma riigi sees ja välisinvestorite silmis. Hirm ja ebakindlus maksavad rohkem kui valitsuse võlakoormuse kasv neli-viis protsenti SKPst.

Ent küsigem sedagi, kas täiendav kaitsevõime nõuab ka ajutisi maksupoliitilisi otsuseid? Olgu see viieks või kümneks aastaks või seni, kuni julgeolekuolukord nõuab. Kaitsekulude kasvu püsiosa tuleb katta püsiva maksutuluga. Nii on riigi eelarvepoliitika kestlik ning jätab meile ka tulevikuks võimaluse teha ootamatuid ühekordseid investeeringuid.

Kas maksumaksja on selleks uueks ohverduseks meie julgeoleku nimel valmis? Selleks tuleb rääkida inimestega, selgitada rahulikult ja tülitsemata. Kui riigi eesmärk on selge, siis inimesed ka mõistavad seda.

Investeering kaitsevõimesse on investeering rahulikku tulevikku ja see ei tohi olla liiga sõltuv sellest, kui hästi meil parajasti läheb või millised on poliitilised tõmbetuuled. Parem kaitsevõime teenib meid kõiki, seepärast tehkem need vajalikud otsused nüüd ära.

Eesti põhiseadus oma pühas ranguses kohustab iga Eesti inimest meie riiki kaitsma. Aga täpselt samamoodi annab ta igaühele meist ka õiguse ja vabaduse selleks. Meie tugevust saab mõõta otseselt selle järgi, kui palju inimesed kaasuvad vabatahtlikult riigikaitsesse, nii selle kitsamas kui ka laiemas tähenduses. Meist igaühel on mõni oskus või mõte, mille abil saab Eestit teha veel tugevamaks, kindlamaks ja julgemaks.

Kaitseliit koos kodutütarde, noorkotkaste ja naiskodukaitsega on vabatahtlikkuse kõige otsesem näide. Aga samamoodi kuuluvad siia ka abipolitseinikud, vabatahtlikud päästjad ja demineerijad, reservväelased ja neid toetavad tööandjad, elanikkonnakaitses osalevad korteriühistud, kriisivalmis kohalikud omavalitsused, veteranide toetajad, tudengid-kaitseinnovaatorid. Emad-isadki, kes annavad oma lapsele kätte ja südamesse sinimustvalge lipu. Te kõik olete Eesti kaitsjad. Teie seote ühiskonna ühtehoidvaks tervikuks. Sellele tuginebki meie enesekindlus ja meelerahu. Ja meie tuleviku võidud.

Head kaitseliitlased, annan teile täna meie võidutule, et see ka seekord igas maakonnas tähistaks eredalt seda kaitsetahet, mis on sügavalt meie loomuses. Kandku see endas sõnumit, et Eesti ei murdu mitte kunagi. Et me kaitseme oma vabadust − koos liitlastega − ühtmoodi nii Tallinnas ja saartel, Värskas ja Vastseliinas kui ka Narvas ja Vasknarvas. Et me kaitseme seda ka Ukrainas ja vajadusel kaugemalgi. Nõnda võib meie võidutuli olla kõikide vabaduse kaitsjate ja vabaduse poole püüdlejate võidutuli.

Soovin teile head võidupüha ja toredat jaaniõhtut!

Elagu kaitseliit! Elagu vaba Eesti!

President Alar Karise kõne võidupühal, 23. juunil Narvas Peetri platsil.