PAVEL IVANOV ⟩ Ärge tapke patriotismi, toetage!

Pavel Ivganov, ajakirjanik, lõimumise raudvara 2023 Foto: Erakogu

Narvas jäi mitu noorteorganisatsiooni Noored Kotkad narvalasest liiget võidupüha paraadilt kõrvale, kuna nad keeldusid kandmast rinnas Ukraina lipuvärvides linte. Nüüd tuli uudis, et väidetavalt on need noored organisatsioonist välja vistatud. Segadust lisab asjaolu, et Tallinna peakontor polnud 28. juuli seisuga ametlikult seda otsust veel vormistanud.

Lugu tõesti juhtus ja algselt levis sotsiaalmeedias. Kõlas uskumatult, oma sisult ja − mis seal salata − ega selle materjali avaldanud Facebooki grupi administraator usaldusväärne ka ole. Aga võta näpust: kaitseliidu koosseisus oleva Noorte Kotkaste organisatsiooni esindaja kinnitas, et selline vahejuhtum toimus.

Milline oli esimene reaktsioon? Keegi on lolliks läinud, mõtlesin mina. Kas organisatsiooni agarad käsutäitjad või lastevanemad, kes võib-olla utsitasid oma võsukesi taga. Olukord oli niivõrd absurdne, et tahtsin arutada juhtumit Kuku raadio saates "Kirillitsas Eesti", mida ka tegin.

Kollektiivne mõistus jõudis eetris järeldusele, et organisatsioon on siiski suure emaorganisatsiooni osa, kus käsuliin kehtib igal juhul ja käske ei arutata. Teisalt aga on väga küsitav, kas ülemusel oli vaja näidata oma frustratsiooni just seal, Peetri platsil paraadi toimkonnas. Mõlemad asjaolud tekitasid tahes-tahtmata poleemikat, kas solidaarsust vabas riigis toimuvate sõjakoleduste traagikaga on võimalik kasvatada (sisendada?) käsu korras.

See, et narvakate lapsed on astunud Noorte Kotkaste ridadesse, on väärtus omaette, mis omakorda näitab selget väärtuste jagamist ja julgust olla väärtuste kandja.

Jah, ärgem varjakem, et üks esimestest tekkinud mõtetest oli, et ega neid mõjutanud vanemad oma suhtumisega geopoliitikasse, mis paraku on kandunud ka koduköökidesse? Me ei tea seda, ütleme ausalt. Stereotüüpne mõtlemislaad võib küll anda võimaliku "õige" vastuse, aga see on spekulatiivne. Lihtsalt kas või selle pärast, et vanemad on andnud oma lapse Eesti organisatsiooni, mille missioon on "vabatahtlikkust väärtustades pakkuda noortele parimaid eneseteostusvõimalusi isamaalise hariduse kaudu".

Võtmesõnad minule on "vabatahtlikkus" ja "isamaaline". Ei mingeid käsu korras dogmasid ega mingit kahtlust kodumaaga seotuse osas! Oleks teisiti, siis me räägiksime Junarmijast ja putinistidest. Ja need noored ei sõida Arteki laagrisse, vaid käivad Eesti metsas ja õpivad Eestit kaitsma.

Ma ei hakka lahkama olukorda kronoloogias ja lolluses kohapeal. See on noorte bioloogiliste ja vaimsete isade-emade pärusmaa. Ehk siis kodus ja organisatsioonis. Muide, just seda olukorda kirjeldas väga hästi raadiosaates Uljana Kuzmina, ETV telesaate "Impulss" saatejuht. Ta ütles, et mis siis nüüd saab, emba-kumba − kas aetakse organisatsioonist minema või visatakse kodust välja?

Kui võtta aluseks mõttekäik, et kandes riigi võidupühal kolmanda riigi lippu, näitame me ühiste väärtuste eest seismist, siis ei saa me unustada üht väikest, aga kuradi olulist aspekti − see, et narvakate lapsed on astunud Noorte Kotkaste ridadesse, on väärtus omaette, mis omakorda näitab selget väärtuste jagamist ja julgust olla väärtuste kandja. Ka kodus, õues või sotsiaalmeedias.

Hurjutades lapsi avalikult, visates neile näkku fraase, et "nad on riigi häbiplekk", kaugenevad lapsed sellisest organisatsioonist. Ei usu, et ka Eestist, sest oma väärtustel ja isamaalisusel põhineva otsuse on nad juba teinud. Seda teavad ka laste vanemad, vanavanemad ja sõbrad. Tore oleks, kui sellest saaksid aru ka isad-komandörid − ärge tapke patriotismi!

Teisalt teame ka aastast 2022, et meie kohalike inimeste suhtumine solidaarsusesse Ukrainaga on emotsionaalne ja kohati ratsionaalselt absurdne. Kui Eestisse hakkasid saabuma esimesed sõjapõgenike grupid, siis muutusid venekeelsed eestimaalased tohututeks Eesti rahvustoidu fännideks − kiluvõileib ja kama on parem kui Kiievi kotlet ja galuškad. Selline protestiv välistamine läbi kunstliku eelistamise. Sama kordus ka praeguses situatsioonis − paljude inimeste peades oli valmis narratiiv, et 23. juuni on meie Eesti rahvuspüha, millesse ei puutu kolmandate riikide asjad. Aga las sotsioloogid ja antropoloogid uurivad sellise käitumise tagamaid.

Organisatsiooni Noored Kotkad struktuuris on huvitav ametikoht − isamaalise hariduse programmi arendusspetsialist. Minu kirjeldatud situatsioon on hea õppematerjal sel suunal. Rääkige lastega, üritage mõista põhjusi, tekitage diskussiooni − näidake oma kaasaelamist ja kaasosalemist. Te ju pakute toetavat kogukonda! Kõlab banaalselt, aga tehke seda just ühistel väärtustel eksisteeriva Eesti nimel. Küll see solidaarsuse arusaam ka tuleb.

Mõelge, kuidas arendada ühiste väärtuste ja vabatahtlikkuse printsiibil ühiseid isamaalikke koosolemise põhimõtteid. Kindlasti mitte käsu ega "näidispoomise" läbi.