Kohtla-Järve linnavõimud on väheste eranditega läbi aastate juhtinud linna ühe malli järgi. Linnaelanike murede lahendamise arutelud algavad üldjuhul sellest, miks me üht või teist asja teha ei saa, ja mitte kunagi sellest, kuidas kõik tehtud saaks.
JAANEK PAHKA ⟩ Kohtla-Järvel ei muutu midagi (1)
Kujutage ette linnaelanikku, kes kaotas õnnetuse tagajärjel oma kodu. Seda kahju kindlustus ei korva, sest õnnetuse üks põhjus on korterelamu kandekonstruktsioonide hävinemine, kuid korterelamu ei ole kindlustatud. Hoone ise asub miljööväärtuslikus piirkonnas ja selliste hoonete säilimine on linna jaoks üliolulise tähtsusega.
Korteriühistu ja korteri omanik, kes tekkinud erakorralises olukorras vajavad linnalt hädasti toetust avarii tagajärgede likvideerimiseks, leiavad end aga silmitsi külma bürokraatia ja väidetega, et linnal ei ole raha, ning kui ongi, siis puudub seaduslik alus seda eraldada. Selguse huvides olgu ära märgitud, et avarii likvideerimiseks vaja minev summa on ligikaudu 30 000 eurot. Oluline on välja tuua ka see, et kannatanud ei palu linnalt toetust kogu vajamineva summa ulatuses.
Tõsi, korteriomanikule eraldati siiski 1000 eurot. Kuigi algselt oli linnapea väljendanud arvamust, et linn saaks aidata märkimisväärselt suurema summaga, muutis ta ootamatult meelt. Minule isiklikult tundub sellise summa eraldamine pigem mõnitamise kui abina ja selle oleks võinud parem andmata jätta.
Põhjendused, et linnaeelarves puudub raha, ei ole nimetatud juhul vettpidavad. Ühe faktina võib välja tuua, et linnavõim kulutas külma kõhuga ligemale 6000 eurot augusti esimesel nädalavahetusel volikogu ja linnavalitsuse liikmete suvepäevade läbiviimiseks. Linnavõimu otsus kulutada maksumaksja raha volikogu ja linnavalitsuse liikmete suvepäevade korraldamiseks ajal, mil linnaeelarve on katastroofilises seisus, on äärmiselt vastutustundetu.
Kirsiks tordil on aga kavatsus tõsta alates 1. septembrist linnapea ja linnavalitsuse liikmete töötasu ning seda olukorras, kus linnavalitsusel ei ole ette näidata ainsatki märkimisväärset saavutust või töövõitu, mis palga suurendamist õigustaks.
Selline priiskamine süvendab ebavõrdsust ja alavääristab linnaelanikke ning jätab nende vajadused ja ootused tagaplaanile. See omakorda ainult süvendab usaldamatust ja viha linnajuhtide vastu. Volikogu ja linnavalitsuse liikmete meelelahutus ei tohiks olla prioriteet olukorras, kus linnaelanike vajadused jäävad rahuldamata. Kirsiks tordil on aga kavatsus tõsta alates 1. septembrist linnapea ja linnavalitsuse liikmete töötasu ning seda olukorras, kus linnavalitsusel ei ole ette näidata ainsatki märkimisväärset saavutust või töövõitu, mis palga suurendamist õigustaks.
Need on vaid mõned näited linnavõimude suhtumisest eelarverahasse ning selge märk sellest, kuidas maksumaksja raha kasutatakse, eelistades ametnike mugavusi, lõbu ja enda vajadusi linnaelanike tegelikele vajadustele. On ilmselge, et linna praegune juhtkond ei suuda või ei soovi teha mõistlikke ja vastutustundlikke otsuseid, mis arvestaksid elanike huve.
Minu seisukoht on, et praeguse linnavõimu prioriteedid on vildakalt seatud. Linnavõimu tehtud raha kasutamise otsused peavad peegeldama nii kogukonna kui ka üksikisiku vajadusi ja muresid. Ainult nii suudame tagada õiglasema ja hoolivama Kohtla-Järve.