MELLE KORNILTSEVA ⟩ Ühekordsed projektid ei kaalu üles süsteemset õppimist

Melle Korniltseva. Foto: Erakogu

Arvamusartikli "Õpilasfirma loomine tekitab õpilastele lugematul hulgal probleeme" autor Iti-Jantra Metsamaa ütles esimeses lauses välja väga olulise mõtte: oskus lahendada probleeme on väga vajalik pädevus. Kuid edasi meie arvamused lahknevad.

Minul lapsevanemana ja haridust alati väärtustanud inimesena oli väga halb lugeda, et alahinnatakse tavapärast õppimist ja ülistatakse projektõpet. Vähe sellest, et praeguses maailmas on väga suur mõju sotsiaalmeedial, tundub nüüd, et suunamudijate ja juutuuberitega tuleb ühte patta panna ka noored särasilmsed inimesed, kelle ülesanne on käia koolides oma asutustele reklaami tegemas ning õigustada selle olemasolu.

Tehisintellekti ja kõrgtehnoloogia kiire arengu ajal vajavad riik ning maailm haritud, professionaalseid, iseseisvalt mõtlevaid ja analüüsivõimega inimesi. Võiks mõelda, et ennekõike on oluline õpetada last õppima ja saama teadmiste omandamisest rahulolu. Selleks, et oleks süsteemsus ja probleeme päriselt lahendataks, tuleb õpetada ka kohusetunnet. Praegu on kahjuks võetud suund, et kõik peab lapsele lõbus olema.

Ettevõtlik inimene on hakkaja inimene ning on meelevaldne väita, et kui inimene ei osale projektides või õpilasfirma tegevuses, siis puudub tal ettevõtlikkus.

Hüplemine ühelt alalt/teemalt teisele võib olla enamikule indiviididele põnev, kuid on ameteid, kus meistriks saadakse aastatega. Selleks on minu arvates näiteks ka õpetajaamet, kus peab tundma pedagoogika alustalasid, laste psühholoogiat, õppetunni läbiviimise metoodikat ja palju muudki, mille tulemusena oskab professionaalne õpetaja muuta ka õppimise fun´iks.

Samuti on vale, et hindeid saadakse ainult koolis. Meenutan, et lisaks numbrilisele hindamisele on ka sõnaline hindamine. Minule isiklikult on alati sobinud numbriline hindamine, sest see on konkreetne ja arusaadav ning näitab, kas õpilane on omandanud vajalikud teadmised ja oskused või on vaja midagi tema teadmistes parandada. Mõningal määral olen nõus, et numbrilise hindamise asemel võiks andeainetes olla sõnaline hindamine, et andetumatel lastel ei kaoks motivatsioon proovida ja katsetada. Kuid minnes tagasi hindamise juurde, siis hindeid ja hinnanguid antakse meile ka väljaspool kooli. Näiteks hindame arste, õpetajaid, iluteenuste osutajaid ja mis muu see on kui sõnaline hindamine?

Projekt on konkreetse ülesandega ja ajaliselt piiritletud ettevõtmine. See on ühekordne ettevõtmine, millel võib küll olla jätk, kuid selles puudub süsteemsus. Mida annab näiteks prügi korjamise ja sortimise projektõpe? Kas järgmisel aastal on selle projekti tulemusel rannas vähem prügi? Julgen arvata, et järgmisel aastal on rannas sama palju prügi, sest probleeme tuleb lahendada süsteemselt, mis nõuab akadeemilisi teadmisi.

Haridus on süsteemne protsess. Iga osa sellest protsessist on alus järgnevale, millele on üles ehitatud ka kogu haridussüsteem. Iga kooliaste on ettevalmistus järgmiseks kooliastmeks. Haridus töötab Eestis seaduste ja määruste alusel, millest ühed olulisemad on arengukavad ja õppekavad, millega pannakse paika hariduse põhisuunad. Selleks, et muuta haridus projektipõhiseks, on vaja muuta ka seadusandlust.

Praegu kehtivad riiklikud õppekavad sisaldavad juba praegu mõistet "valikõppeaine". Gümnaasiumi riiklik õppekava pakub näiteks valikõppeaineks majandus- ja ettevõtlusõpet, mille raames saab edukalt teha praktilisi töid, sh osaleda projektides või luua õpilasfirma, kui peetakse vajalikuks. Pädev õpetaja suudab põimida erinevat sorti teadmisi ettevõtlusest ka igapäevasesse õpetamisse, mis ei ole üldsegi nii igav, nagu ehk oli artiklis mainitud kümme aastat tagasi. Tehakse võistlusi, õppeväljasõite, lahendatakse põnevaid probleeme erinevate tegevuste raames. Kõik on tehtud väga huvitavaks ja eluliseks. Selleks ei ole vaja teha veel lisaks või eraldi mingeid projekte, kõik on ilusasti põimitud igapäevasesse õppesse, sh oskus probleeme näha ja neid lahendada.

Praegu on ühte patta pandud ettevõtlus ja ettevõtlikkus. Juhin tähelepanu, et ka ettevõtlus on sarnaselt haridusele pikemaajaline protsess, kus tuleb osata näha laiemat pilti ning paika panna prioriteete ja teha plaane. Ettevõtluse üks osa võib olla projekt, kuid ettevõtlus ise on oluliselt pikaajalisem ja mahukam tegevus. Ettevõtlik inimene on hakkaja inimene ning on meelevaldne väita, et kui inimene ei osale projektides või õpilasfirma tegevuses, siis puudub tal ettevõtlikkus. Ettevõtlikkus on minu hinnangul samuti oluliselt laiem mõiste.

Julgen arvata, et kui inimest huvitaks tegelikult talle huvi pakkuva probleemi lahendamine, siis tegeleks ta sellega süstemaatiliselt ning õpilasfirmas või projektides osalemise asemel oleks mõistlikum panustada õppimisse ja minna omandama akadeemilist haridust vastavale erialale, kus tihti saab samuti kooli kaudu osaleda erinevatel konverentsidel ja teadmiste vahetamiseks minna õppima mujale maailma.

Probleemi nägemine ja lahendamine on oluline oskus, mis vajab süsteemsust, teadmisi, analüüsivõimet, oskusi ja kohusetunnet, mille õpetamisega saavad meie haridussüsteem ja kodud minu hinnangul päris hästi hakkama.