:format(webp)/nginx/o/2025/04/28/16806206t1ha132.jpg)
USA tollitariifide ja vabalanguses aktsiaturgude kõrval on majandusuudiste vallas tooni andnud veel üks kuum teema − need on munad. Kõigi muude väga tõsiste probleemide kõrval tundub see suisa jabur, kuid annab vist aimdust sellest, kuivõrd tõsine on olukord.
Milles siis mure seisneb? Eks ikka munade hinnas. Kõige kriitilisem on olukord Ameerika Ühendriikides, kus munad maksavad praegu 60% rohkem kui aasta tagasi. Praktikas tähendab see, et tosina muna eest tuleb USA supermarketis välja käia pea 6 dollarit, samas kui aasta tagasi sai sama koguse mune soetada vähem kui 4 dollari eest.
Võrdluseks: kuigi kurdame ka Eestis kallite hindade üle, elame munasõbra silmis tõelises paradiisis. Mune müüakse meil küll tavaliselt 10 kaupa, kuid paremal juhul saab sellise karbi kätte isegi alla 2 euro eest.
Ühendriikide äsjaste kurbade munapühade peasüüdlane pole siiski Donald Trump, vaid hoopis linnugripp. Selle suurem puhang hakkas pihta 2024. aasta kevadel ja pole siiani suutnud raugeda. Pandeemia tagajärjel on ainuüksi sellel aastal hukatud 43 miljonit kana.
Nagu teame majandusõpikust: kui nõudlus püsib samal tasemel ja pakkumine väheneb, on tulemuseks hinnatõus. Tõsi, kallimatel hindadel on mõju ka nõudlusele ja munade tarbimine on seetõttu mullusega võrreldes vähenenud 10%. Proteiini proovitakse hankida nüüd teistest allikatest ja munadepühade eel olevat ebaproportsionaalselt palju suurenenud ka plastmassist munade ostmine.
Ühendriikide rekordiliste hindade tõttu on nüüd lisaks immigrantidele ja narkootikumidele hakanud üle Mehhiko piiri saabuma ka illegaalsed munad − jääme ootama presidendi jõulist reaktsiooni? Muuseas, enne suurt kaubandustüli pöördus USA põllumajandusagentuur suisa ametlikult mitme Euroopa riigi poole, et need suurendaksid kriisi leevendamiseks munade eksporti. Eurooplased sellest pakkumisest otseselt ei keeldunud, ent linnugripp on räsinud ka Euroopat, mistõttu ei ole siingi munadest just üleküllus.
Euroopa suurriikidest on hinnakasv olnud kõige jõulisem Hispaanias, kus munahinnad on aastaga kasvanud 11%, samas kui Itaalias on tõus piirdunud 4,6%ga ja Saksamaal kõigest 2,2%ga. Prantsusmaal on munahinnad aastaga aga isegi pisut vähenenud. Viriseda ei tohiks ka eestlased: siin on munade aastane hinnatõus olnud 0,9%, samas kui kohvi ja šokolaad on aastaga kallinenud 30%. Ratsionaalne eestlane peaks siit järeldama, et šokolaadimunade asemel peaks kindlasti kanamuna eelistama.
Nagu ilmneb statistikaameti aprillikuisest teatest, on munad tähtsal kohal ka Eesti majanduses. Nende arvepidamise põhjal toodeti Eestis 2024. aastal 189,5 miljonit muna, mis on umbes 6% enam kui aasta aega tagasi. Munade kogutarbimine kasvas sama ajaga 9%, ulatudes 356 miljonini.
Tähelepanelik lugeja võib siit järeldada, et kodumaiste munade osakaal annab kogutarbimisest vaid poole ehk ligi iga teine Eestis söödud muna on imporditud. Vähemalt tarbija jaoks on kodumaine muna muutunud õnneks suhteliselt kättesaadavamaks, sest importmunade hinnad on viimasel ajal tõusnud enam kui kümnendiku võrra. Kui muna pole just kodumaine, siis vähemalt väga kaugelt ta siia üldjuhul ei saabu − valdavalt on need pärit Lätist ja Leedust, kuid vahel ka Poolast või Ukrainast. Kohalikele tootjatele välismaine odav konkurents mõistagi ei meeldi, seda eriti olukorras, kus poekettidele meeldib võistelda kõige odavama muna auhinna nimel, mis tootjate marginaali kohati suisa miinusesse võib viia.
Õnneks on Eesti tarbija aina rikkam ja nõus kanade heaolu nimel soetama mune ka USAga võrdväärse hinna eest − seda siis juhul, kui kana pole surutud pisikesse puuri, vaid on elanud vaba ja õnneliku elu. Suured jaeketid on peagi lubanud puurikanade munade müügist hoopis loobuda. Vähemalt esialgu jääb kodumaine muna siiski kättesaadavaks ka lihtsa inimese jaoks, sest puurikanade pidamise keelustamist plaanitakse Eestis alles aastal 2035.
Olgu tulevikuga, kuidas on − vähemalt tänavustel munapühadel sai eestlane endale lubada täpselt nii mitu muna, kui kõhtu mahub või kolesteroolitase veres lubab.