Eesti lapsed vajavad eestikeelset koolikeskkonda

Kohtla-Järve riigigümnaasiumi ehitamist on juba alustatud.

FOTO: Peeter Lilleväli

Eestis on ühtne kool ja oleme oma ühiskonnas nii kaugel, et lisaks venekeelsete gümnaasiumide eestikeelseks muutmisele, millega on seni tegeldud, tuleb peamiselt eesti õppekeelele viia tegelikult ka kõik teised üldhariduskooliastmed. Eestikeelsesse keskkonda peaks ka muust keskkonnast pärit laps Eestis sattuma juba lasteaias.

Selleks tuleb kasutada piirkonniti erinevaid mudeleid. Ülemineku tempod sõltuvad ka sellest, millised eeldused on piirkonnas leida õpetajaid ja luua keelekeskkond, kui meie eesmärk on korraldada õpet nii, et eesti kodukeelega laste hulk toetab eestikeelset õpet. See on võimalik aga kindla piirini. Kui eestlasi on koolis liiga vähe, siis ei suuda nad mõjutada üldist koolikeskkonda ja satuvad pigem hoopis ise teise keeleruumi. Väga ebaühtlases keelekeskkonnas ei ole võimalik korraldada ka heal tasemel ning kõiki õpilasi võrdselt toetavat õpet. See oleks osa õpilaste suhtes ülekohtune, sest õpilase eesmärk koolis on enda areng, mitte teiste õpilaste toetamine. Õpilaste abistamine ja nende arengu soodustamine on ikka õpetaja ülesanne.

Niisiis on näiteks Ida-Virumaa linnades eestikeelsetest kodudest pärit õpilaste osakaal nii väike, et kui nad elukoha järgi paigutada kohalikku kooli, siis on nad seal selges vähemuses. Eesti perekonnad ja venekeelsed pered, kus soovitakse, et laps saaks eestikeelse hariduse täiesti eestikeelses keskkonnas, ei taha sattuda olukorda, kus tegelik kooli keskkond nende eesmärke ei toeta. Seda nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis.

Muidugi on meie ühiskonnas oluline muukeelsete noorte lõimumine Eesti ühiskonda, aga ei saa ära unustada eesti noorte õigusi.

Muidugi on meie ühiskonnas oluline muukeelsete noorte lõimumine Eesti ühiskonda, aga ei saa ära unustada eesti noorte õigusi. Näiteks seab kehtiv eesti keele arengukava sihiks tagada täisväärtuslik eesti keele ja eestikeelne õpe põhi- ja keskhariduse tasemel ka neis Eesti regioonides, kus on väike eestlaskond. See tähendab otseselt, et lisaks tundidele peab olema piisavalt valikuid ja kindlasti eestikeelne toetav koolikeskkond. Selle kadumist nähakse selge ohuna väikese hulga eesti peredest pärit õpilaste sattumisel palju suurema õpilaskonna hulka Kohtla-Järvel.

Seal praegu moodustatava riigigümnaasiumi prognoositav õpilaste hulk on 350, selle sees siis 80-90 õpilast, kes eraldi koolide puhul oleks õppinud eestikeelses Järve gümnaasiumis edasi või astunud sinna. Muide, nende hulgas on mitmeid vene kodukeelega õpilasi, kes on valinud just eesti gümnaasiumi, sest soovisid eestikeelset koolikeskkonda. Mitte ainult tundides, vaid ka koridoris, sööklas, raamatukogus, tunnivälistel üritustel.

Nüüd, kui on tõenäoline, et sellist kasvukeskkonda enam ei pakuta, plaanivad mitmed kuuldavasti oma laste suunamist veel järele jäänud eestikeelsetesse koolidesse Ida-Virumaal, millest tegelikult jääb lähistele vaid Toila gümnaasium. Enamasti võidakse suunduda hoopis mujale õppima. Halvem, kui see tähendab tervete perekondade ärakolimist või siis uute eestlaste Ida-Virumaale tulemata jäämist.

Oleme ju palju kuulnud sellest, et Ida-Virumaa tasakaalustatuma arengu tarvis ja riikluse suurema esindatuse jaoks oleks vaja, et sinna piirkonda tuleks eestlasi juurde. Kui neid jääb vähemaks, kahaneb ka venekeelsete side eesti keele- ja kultuuriruumiga ning Ida-Viru eraldatus kasvab veelgi. See on Eesti riigi terviklikkuse seisukohast igal juhul ohtlik. On väga raske ette kujutada täiesti eestimeelset piirkonda, kus eesti keele ja inforuumi kandevõime liiga ahtaks on jäänud.

Kindlasti on siin piirkondlikud lähenemised erisugused. Enamus kujundab vähemuse käitumist − kas integreerib selle endasse või tekitab vastuseisu. Vene keelt kõnelevate noorte ühtsesse Eesti haridussüsteemi kaasamise esimene etapp oli kahtlemata õppekavade ühtlustamine. Teiseks sammuks oleks eestikeelse õppe sisse viimine (eesti õppekeel gümnaasiumis, keelekümblus põhikoolis) ja kolmandaks võimalikuks sammuks eranditeta paigutamine koolidesse ja klassidesse segamini.

Ida-Virumaal see viimane ei toimi. Kuidas liikuda sel teel siis edasi? Meil on neisse piirkondadesse, kus eestikeelseid õpetajaid napib, vaja kiiresti juurde õpetajaid. Abiks on õpetaja ameti prestiiž üldiselt ja praegusel juhul õpetajaks olemise prestiiž just Ida-Virumaal. Selleks tuleb Ida-Virumaal eesti keeles õpetavatele õpetajatele maksta palgalisa vähemalt kolmandiku ulatuses riigi keskmisest õpetaja palgast. Riikliku poliitika elluviimiseks tuleb need vahendid leida, et motiveerida õpetajaid piirkonnas töötama.

Eesti keeles õppida tahtvatel õpilastel peab olema õigus õppida täielikult eesti keeles. Jõhvi riigigümnaasiumis valitsev vene keelt kõnelevate õpilaste ülekaal on tekitanud kõhedust ja pannud osa potentsiaalseid sealseid õpilasi minema kas Toilasse või Kohtla-Järvele. Kas ka Kohtla-Järvel kaob täiesti eestikeelne gümnaasiumiruum nüüd ära? Riigigümnaasiumi rajajad ei ole selle kohta perekondadele ammendavaid vastuseid andnud ning teadmatus tekitabki vastumeelsuse. Kui praegune eestikeelse kooli gümnaasiumiosa suletakse riigikooli rajamise tõttu, tuleb riigigümnaasiumis avada 100protsendiliselt eestikeelsed klassid. Õigem oleks muidugi kogu kooli täiesti eestikeelsena rajamine.

Kui kumbki variant arvesse ei tule, siis tuleb säilitada praegune Järve gümnaasium, nagu ta on, kogu oma kultuurilise panusega, kindla eestluse kantsina, muuseumi ja muude traditsioonidega.

Tõnis Lukas oli haridusminister 1999-2002 ning haridus- ja teadusminister 2007-2011.

Tagasi üles