/nginx/o/2025/05/21/16861487t1h691e.jpg)
Kohtla-Järvel asuva vana ja väärika koolimaja kurvast saatusest on Põhjarannik kirjutanud korduvalt. Mõned neist kirjutistest on andnud lootust, et auväärsele ja uhkele hoonele leitakse uus sisu ja rakendus, kuid lõpuks on ikka läinud nii, et keegi ei oska öelda, kuidas ja milleks võiks see hoone uue elu saada.
Ometi on tegemist arhitektuuripärliga, millesarnastega Kohtla-Järve linn ju väga uhkeldada ei saa.
Omal ajal oli see Eesti Vabariigi moodsaim haridustempel. Aastast 1939 Anton Soansi projekti järgi Spordi tänaval õppetööd alustanud uues koolimajas oli ruumi 522 õpilasele. Koolimaja taha rajati spordiplats ja ujumisbassein. Spordiplatsi juures oli ka tribüüniga laululava ning seal toimus 7. augustil 1938 Kohtla-Järve I laulupäev. Kooli ehitust rahastas AS Eesti Põlevkivitööstus, mis toona elas oma hiilgeaegu ning tegi pingutusi, et piirkonna elukeskkonda arendada.
Hoone on kantud kultuurimälestiste riiklikusse registrisse, ent paraku ei päästa see hoonet hävimisest. Eesti rangetest reeglitest mälestiste kaitsel on palju räägitud, paraku on nendest tihti kaitstavate hoonete jaoks ehk rohkem kahjugi kui kasu, sest nad rakenduvad siis, kui keegi tahab midagi korrastama hakata.
Kohtla-Järve vana koolimaja on hea näide sellest, kuidas mälestiste kaitse toimib meil valikuliselt. Kui kordategemiseks ja kasutuselevõtuks raha pole, lagunegu rahumeeli. Saab olema huvitav jälgida, mis sellest loost edasi saab, kui Kohtla-Järvel õnnestubki see koolihoone riigile üle anda. Selle edasine laguneda laskmine oleks piinlik, kaitse alt võtmine koos järgneva lammutamisega aga suisa häbiväärne.