Grupipilt pärast valimisi

FOTO: Erakogu

Tunnistan!

Tunnistan oma süüd!

Põlake mind, inimesed!

Astuge mulle peale, kui ei karda jalgu ära määrida püretuse ja sopaga!

Jah, juhtus.

Minu süü, minu ülisuur süü, mea culpa, mea maxima culpa!

Ehk siis, kes veel ära ei aimanud, üks mees sattus kah kandideerima.

Aga ma ei ütle, kus nimekirjas ega kus, et mitte saada süüdistusi haisvas valimispropagandas ning oma ajakirjanikustaatuse ärakasutamises omakasupüüdlikel hõlptulu ja sooja koha saavutamise eesmärkidel.

Päh.

Kiretus ei müü, peaks sahmerdama, möllama, võib-olla kedagi solvama, kellelegi pugema, flegmaatikust koleerikuks muunduma.  

Vahel tundub, et selle eetilisuse ja erapooletuse nõudmisega minnakse vähe liiale, rääkides neist nii ülespuhutult võltsilt, et mõlemad kaotavad igasuguse tähenduse. Eks ole aastakümneid tambitud, kuidas ajakirjanik peab olema erapooletu, kõik osalised kaasama... bla-blaa. Näh, Anu Saagim hakkas kandideerima, sai kohe lehest tala. Muidu veel saadab mõne reporteri tegema tugevat uurivat lugu, kuidas vastaskandidaadil on nõud teist päeva pesemata. Korruptant sihuke.

Mis muidugi ei ütle, et ses ametis ei peaks erapooletuse poole püüdlema. Nagu mingis ammu-ammu loetud tundmatus eesti raamatus. Ilmunud umbes 50. lõpus, 60. alguses, stiil: kraadest korralikuks kommunismiehitajaks. Tollal oli selliseid noorsooromaane kõvasti. Seal õpetab vana elektrik kutseka kutte: vaadake, poisid, maailmas on väga palju viina ja väga palju naisi. Kõike te ära ei joo, kõiki te maha ei murra, aga püüdma te peate.

Umbes nii ja ongi nii.

Püüdma peab, kuigi tead, et välja ei tule. Kusagil varitseb miski, mille peale ära pööratakse, nagu − kui juba literatuuri peale eksiti − ühes Karel Čapeki "Apokriiva juttudest". Kus ikonoklastide märatsemise ajal − see oli periood Bütsantsis, kui otsustati, et ikoone pole vaja, pigem saatanast, lõkkesse − tullakse ühe vana püha eraku manu. Lisaks on erak veel hulgi ikoone maalinud ja seeläbi nii kuulus, kui vagamees üldse olla tohib. Et ütle keisrile oma püha sõna, jätku ikoonid rahule. Ilu ju. Taat on juba nõus, aga kui kuuleb, et tema kunagise võistleja ikoonid kah tulle läheksid, siis kiidab keisrit, hea mõte, kui vaid selle plätserdaja võikused ka tulle lähevad. Tea, kas üks pani teiselt maaliõpingute aegu pihta pintsli või tüdruku.

Kunagi ei tea, kus see väiklus varitseb.

Jah, kuhu ma nüüd oma jutuga eksisin.

Eks nagu varemgi valimiste supi sisse sattudes − see peaks olema neljas kord −, tulebki sest ametist ja kandideerimisest kokku vastuolu. Sa pead ühelt poolt olema suuteline endast välja astuma ja niipalju kui võimalik tuhmilt kõrvaltvaataja kohalt kogu janti nägema. Samas kiretus ei müü, peaks sahmerdama, möllama, võib-olla kedagi solvama, kellelegi pugema, flegmaatikust koleerikuks muunduma.

Mis nii lihtne polegi.

Sest jalutad tasakesi, tunned, et keegi vaatab. Vaatad vastu, näh, omaenda hea sõber. Üleelusuuruses ja plakati peal. Loomulikult tuleb nali peale, hää, pole ma üksi lasknud libekeeltel end kuskile kehaks meelitada. Teine ilmub lõustaraamatusse poeetilise blogiga algaja poliitikahuvilise vaevadest. Jälle: hää. Vahi konkurente.

Rääkimata kampaaniategijatest, igasugu poliittehnoloogidest, reklaamirahvast, PR-rahvast, kelle seas kah on rohkesti häid sõpru ja muidu toredaid vembumehi.

Keda peaks siis igasugu kaigastega kodarate suunas õnnistama. Komprat välja tooma. Oi, seda jaguks. Kuidas oleks alukate väel läti luulekogu tervenisti ettelugemine raskel hommikul minu köögis; teineteise ja kõigi (!) kohalviibinud naisisikute kiilaksajamine; kirvega heeringa puhastamine ja kartulite koorimine?

Nojah, ega ise ju seal erapooletu kõrvaltvaataja rollis just oldud. Lähed ise ka soa alla.

Kui oled segaduses, keera pulaks, ütleb äsja välja mõeldud vanarahva tarkus, vanarahva kaela saab teadupärast kõik ajada.

Et tuli uid pähe, kunagi, kui valimised läbi, koguda ühispildile kõik sõbrad, kes on üksteise vastu kandideerinud. Vanas heas stiilis, et esimene rida istub, teine seisab ja, ilmtingimata, kaks tüüpi on istujate jalge ees kummuli. Mis sinna pealkirjaks panna, veel ei tea, milleks see hea oleks, ammugi mitte, aga vähemalt nalja saaks ja võimalikud poliitilised kired võtaks hästi maha.

Kui meelde tuletada, siis ei olegi kambaga ümber mingi samba ringtantsu tehtud.

Tagasi üles