Kultuurikoostöö Ida-Virumaal pälvib erilist tähelepanu

Indrek Saar, kultuuriminister, Sotsiaaldemokraatlik Erakond

FOTO: SDE

Eestis liigub ringi veel poliitikuid, kelle arvates peaks kultuuriministeerium sekkuma kultuuri sisusse, ette kirjutama ja tsenseerima, maha kriipsutama ja juurde panema kunstilist sisu. See mõte on samavõrd rumal kui argpükslik.

Ja olgu öeldud, et see mõte on silmapaistvalt rumal. Ta ei põlga mitte ainult kunstnikke, vaid ka vaatajaid, ning tema ainsaks lätteallikaks on hirm, et kunstis väljendatakse mõtteid ja luuakse kujundeid, mis käputäiele rusikapoliitikutele võib-olla ei sobi. Kui see oleks naljakas ja kui koht oleks sobiv, ma naeraks, aga see pole naljakas. Rumalus ei ole kunagi naljakas.

Eesti kultuur on ainult Eestis võimalik. Ja kõik muu, mis Eestis on, on võimalik ka mujal.

Joonistaksin välja ühe põhjuse, miks meie seis rahvuskultuuriga on praegu väga hea. Ühelt poolt on riigi antavale viimastel aastatel lisandunud väga olulisel määral ka erakapitali. Olen ministrina kaitsnud põhimõtet, et riigi ülesanne on toetada eraalgatusi kultuuri rahastamisel. Meie avalikkus teab juba paljude metseenide nimesid, keda ka kultuuriministeerium on avalikult tunnustanud. Kultuurisõbrad Kristjan Rahu, Rain Lõhmus, Turid Farbregd, Armin Karu, Eva ja Bengt Heyman, Jaanus Mikk ja Narva Gate, Sylvia Kistler-Thompson ja Andrew Thompson, Meelis Kubits, Maarja Oviir-Neivelt on vaid mõned nimed pikas reas, aga ka näiteks Heiti Hääl, kelle toel sai hiljuti taasavatud Narva Aleksandri kiriku suur saal.

Küsimus on siin põhimõtteline ja ulatub ka teistesse riigi valdkondadesse. Eesti on väike ühiskond ning riikliku ja eraalgatuse lõimumine ning põimumine peavad olema oluliselt tõhusamad kui siiani. Kaitsen jätkuvalt põhimõtet, et ministeeriumi ülesandeks ei ole ümber riigi müüri ehitamine, vaid uute väravate avamine. Me peame erainitsiatiivi toetama, julgustama, hindama, kaitsma, mitte neid juriidikaga koormama, häid kavatsusi kahtluse alla seadma või ütlema, et iga kingsepp jäägu oma liistude juurde.

Avatus kodanikele tähendab ka riigi avatust kohalikele omavalitsustele ja kogukondadele, pidevat koostööd ja koos tegemist. Ja me oleme seda teinud. See on olnud läbiv põhimõte näiteks muuseumireformi elluviimisel, kus loome koos omavalitsusega sihtasutuse ja koostöös tagame muuseumide parima arengu. Või siis laulu- ja tantsupeo õnnestumiseks vajalikud paigad − lauluväljak ja Kalevi staadion − saavad korda koostöös Tallinna linnaga.

Eesti on kultuuriliselt rikas riik, sest lisaks omanäolistele piirkondlikele kultuuriruumidele oleme koduks rohkem kui 190  rahvusele. Kultuuriministeerium toetab integratsiooni sihtasutuse kaudu rahvusvähemuste kultuuriseltside ja katusorganisatsioonide tegevust ning kahte − rootslaste ja ingerisoomlaste vähemusrahvus- ja kultuuriomavalitsust. Toetame siin elavate rahvuste tegevusi, säilitamaks oma kultuurilised eripärad ja traditsioonid, ning samal ajal loome neile võimalused olla aktiivsemad ühiskonnaelus, praktiseerida eesti keelt ning laiendada suhtlusvõrgustikku. Vaid nii suudame luua eripalgelise, aga ühtse kultuurse ja sõbraliku ühiskonna. Just seetõttu oleme viimastel aastatel erilise tähelepanu alla võtnud kultuurikoostöö Ida-Virumaal.

Eelmisel kuul avati Narva Vaba Lava, uue sisu on saanud juba mainitud Aleksandri kirik ning edukalt jätkub kunstiresidentuuri tegevus. Eelmisel aastal toimus Narvas mitmeid uusi festivale ja etendusi.

Mõne nädala eest avasime Tallinnas eesti keele maja ning veel sel aastal teeme seda ka Narvas. Sinna on oodatud kõik eesti keelest erineva emakeelega inimesed, sõltumata rahvusest või keeleoskusest, et õppida, harjutada või lihtsalt kuulata eesti keelt ning elada siinsesse ellu kiiremini sisse. Iga eesti keele kõneleja on oluline ja väärtuslik meie kultuuri edasikandja, seetõttu taastasime juba mõne aasta eest tasuta eesti keele õppe täiskasvanutele − kui täpsem olla, siis 2015. aasta sügisest − ning praeguseks on selle läbinud üle 10 000 inimese.

Eelmisel aastal tõime muu hulgas välja ka näiteks tasuta keeleõpperakenduse Speakly ja sellel on juba üle 30 000 kasutaja. Meie ilusa eesti keele kõnelejate hulk ei pea piirduma nendega, kes elavad Eestis, eesmärk peaks olema suurem. Miks ka mitte võtta järgmiseks suureks eesmärgiks Eesti instituudi ühe juhi Mart Meri väljaöeldu − "unistus suurendada eesti keele rääkijate arvu maailmas vähemalt pooleteise miljoni inimeseni"?

Eesti kultuur on ainult Eestis võimalik. Ja kõik muu, mis Eestis on, on võimalik ka mujal. Erinevad maksumäärad, eri laiusega maanteed, sillad ja raudteed, kvoodid ja määrad − need kõik on võimalikud ka mujal. Ma ei taha öelda, et need oleksid vähetähtsad. Ei, need on väga tähtsad. Aga mille nimel, head kolleegid? Mille nimel me siin koos käime? Mis on see, mis me endast maha jätame? Mis on see, mille järgi meid ja meie tegusid mäletatakse? Mille nimel, hea riigikogu? Sest kui see kõik ei ole Eesti kultuuri nimel, siis ma ei tea, mille nimel see olla saaks.

Ma ei mõtle siin, et me kõik käime koos vaid ühe luuleraamatu või kellegi skulptuuri pärast. Ei. Ma räägin kultuurist. Ma räägin laulupeost ja tantsupeost, ma räägin Arvo Pärdist ja Kris Lemsalust, ma räägin kontsertidest, raamatutest, maalidest jne, aga ennekõike räägin ma Eesti kultuurist selle sõna kõige laiemas mõttes: meie keelest, meie meelest, meie kooskäimistest. Ma räägin meie metsakülades elavate inimeste oskusest rääkida loodusega ning meie uuselamurajoonide arhitektuurist, meie eluruumi täitvatest mõtetest ja kujutlustest. See kõik ei ole abstraktne, see on väga konkreetne.

Lühendatult 30. jaanuaril riigikogus peetud ettekandest "Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020. 2018. aasta täitmise aruanne"

Tagasi üles