:format(webp)/nginx/o/2019/02/01/11759367t1he10a.jpg)
Murelik lapsevanem Janek Raik pöördus ajalehe kaudu minu poole kolme avaliku küsimusega, mis puudutavad eestikeelset gümnaasiumiharidust Kohtla-Järvel. Minule on see üsna kummaline suhtlemisviis, kuid võtan väljakutse vastu ja vastan samuti ajalehe kaudu.
Küsimuste autor heidab mulle ette, et olen ühel Kohtla-Järve haridusküsimusi puudutaval kokkusaamisel seisnud vastu täielikult eestikeelsele gümnaasiumile, kuid ei täpsusta, mida selle all mõtleb tema ise või mida mõtlevad teised tol koosolekul osalenud või mida mõtlen selle all mina.
Minu arusaam tänapäeva gümnaasiumist on selline, et see ei ole täielikult ükskeelne.
Minu arusaam tänapäeva gümnaasiumist on selline, et see ei ole täielikult ükskeelne. Ma tahaksin, et gümnaasium oleks keskkond, kus on ruumi mitmele keelele. Et osa aineid saaks õppida muudes keeltes, nt inglise või soome või vene keeles. Et laialdaselt võetaks kasutusse lõimitud aine- ja keeleõppe võtted, mis tähendab ainete õppimist muus keeles ühel ajal selle keele õppega. Ma tahaksin, et muu emakeelega õpilased saaksid õppida emakeelt mitte võõrkeelena, vaid siiski emakeelena. Ma tahaks, et igaüks tunneks end koolis hästi ja turvaliselt.
Ma tahaks, et gümnaasiumis oleksid esikohal riiklikus õppekavas sätestatud põhiväärtused, nagu näiteks austus emakeele ja kultuuri vastu, kultuuriline mitmekesisus ja sallivus. Et riikliku õppekavaga ette nähtud selline läbiv teema nagu kultuuriline identiteet oleks tõepoolest läbiv teema.
Nii et vastates küsimusele, miks ma olen täielikult eestikeelse õppekavaga gümnaasiumi vastu, saangi öelda, et ma ei kujuta tänapäeval Eestis ette ühtegi gümnaasiumi, kus õppekava oleks täielikult ühes või teises keeles. Kui suur on teiste keelte osakaal gümnaasiumi õppekavas, see on teemaks aruteludel ja diskussioonidel, millest hea meelega võtaksin osa ka mina ning mille eestvedaja peaks olema koolijuht.
Ja siit ma jõuan järgmise küsimuse juurde: miks ma olen avalikult toetanud Irina Putkoneni. Sest mina ei võta endale õigust lüüa risti inimest, kes on ametis olnud alla poole aasta, jõudnud vaevu korraldada paar kohtumist tulevaste õpilaste ja nende vanematega ning kelle täpsem kirjeldus loodavast gümnaasiumist oli alles kujundamisel. Sellises olukorras ei asu mina lööma, vaid ulatan abikäe. Toetasin direktorit, et luua meie linna eri kogukondi ühendavat, mitte lahutavat õppeasutust.
Ning siis küsib lugupeetud lapsevanem, miks ma jätkan oma tegevust Kohtla-Järve ainsa eestikeelse kooli hoolekogu esimehena, kuigi minu vaated eesti kogukonnale ei sobi ja eesti kogukond neid ei kiida. Siin ma tuletaksin meelde, et ma pole Kohtla-Järve eesti kogukonna ega eestlaste hoolekogu esimees. Ma olen kooli hoolekogu esimees. Mind on hoolekogusse valinud selles koolis õppivate laste vanemad, mind on hoolekogu esimeheks valinud hoolekogu liikmed: lastevanemad, õpetajad, õpilased, vilistlased.
Ma ei ole kunagi teinud ühtegi sammu ega esinenud hoolekogu nimel ühegi avaldusega, mis poleks hoolekogu arvamus. Järve gümnaasiumi hoolekogu pole seni kordagi arutanud uue loodava gümnaasiumi õppekeele küsimust, vaid ainult kooli asukohta. Kui hoolekogu arvamus õppekeele kohta oleks olemas, siis ma väljendaksin seda igal võimalikul moel ja kaitseksin kui hoolekogu arvamust.
Järve gümnaasiumi hoolekogu liikmed teavad väga hästi minu isiklikke seisukohti hariduselu erisugustes küsimustes, kuid kõik meie otsused on alati olnud kollegiaalsed, sündinud aruteludes ja mitte alati ei ole need kooskõlas hoolekogu esimehe isikliku arvamusega. Aga selles ongi meie hoolekogu tugevus, et me ei karda oma seisukohti avaldada ega pelga erisuguseid arvamusi arutada. Ma loodan, et nii see jääb ka tulevikus.
Soovin kõikidele osapooltele selles diskussioonis rahulikku meelt ja mitte unustada, et nii vana kui ka uus gümnaasium on õpilastele. Ja mõelda tuleb eeskätt õpilastele. Ka pärast valimisi.
Eduard Odinets on haridusmagister (eesti keele kui võõrkeele õpetaja) ja lingvistikadoktorant (lõimitud aine- ja keeleõpe).
/nginx/o/2019/02/01/11759362t1h3416.jpg)