Eesti taandumine

Erik Kalda, Põhjaranniku tegevtoimetaja

FOTO: Matti Kämärä / Põhjarannik

Samal ajal kui valitsus vaidleb mõnekümne Abhaasia eestlase kodakondsuse küsimuse üle, räägitakse sadades Ida-Virumaa eestikeelsetes kodudes sellest, kuidas riik eesotsas valitseva Keskerakonnaga on siinse eestlaskonna maha müünud, otsustades hävitada riigikeelse gümnaasiumi Kohtla-Järvel. 

Siinne kogukond poleks osanud uneski näha, et 30 aastat pärast iseseisvuse taastamist peavad eestlased justkui võõrvõimult hakkama Eesti Vabariigilt nõudma emakeelset gümnaasiumi.  

Tallinnas istuvad ametnikud ja valitsuse liikmed on nimetanud eestikeelse kooli eest võitlejate argumente loosunglikeks ning emotsionaalseiks. Ent kas saab süüdistada inimesi liigses emotsionaalsuses selle eest, et nad tahavad oma lastele head haridust ja emakeelset koolikeskkonda? Kuhu on neil taganeda nüüd, kui nende kodupaigast kaob viimane tugev eestikeelne ja -meelne gümnaasium? Seda enam, kui silme ees on näide analoogsest Jõhvi kakskeelsest gümnaasiumist, kus pole näha ka palju lubatud kvaliteeti ja eesti keel on nurka surutud.  

Kõige häbiväärsem, et haridusminister Mailis Reps pole julgenud tulla kogukonnale asju selgitama ning saatis vaid meedia vahendusel pressiteate, kus ütles, et eestikeelsest gümnaasiumist ärgu kohtlajärvelased unistagu, sest see pole suuruselt viiendas Eesti linnas võimalik.  

Samal ajal kui riik rajab Narva ja Tallinna eesti keele maju, hävitatakse tegelik ja toimiv eesti keele maja Kohtla-Järvel. 

Ma pole nõus siseminister Katri Raigiga, kes ütleb, et küsimus pole tänapäeval kooli keelsuses. Ida-Virumaal on küsimus just eelkõige selles, sest eesti kool ei ole siin pelgalt haridusasutus. Samal ajal kui riik rajab Narva ja Tallinna eesti keele maju, hävitatakse tegelik ja toimiv eesti keele maja Kohtla-Järvel. 

Häda on selles, et viimased 30 aastat on osas Ida-Viru haridusasutustes vaid mängitud eesti keele õppimist. See on ka põhjus, miks ei ole paljudel õpilastel keskkooliikka jõudes piisavat riigikeeleoskust. Eestlased ja eesti keele omandamisest huvitatud muukeelsed inimesed on aga aina olnud sunnitud eesti keele rindel taganema − alates eestikeelse huvihariduse nappusest ja lõpetades nüüd ka emakeelse gümnaasiumi lämmatamisega.

Üks Kohtla-Järvel elav eesti ema kurtis mulle nädalapäevad tagasi, et pani lapse lasteaiarühma, mida ametlikult nimetati eesti rühmaks. Ent eesti vanemad said peagi aru, et nii see pole, ning lõpuks jäi rühma vaid üks eestikeelne laps. Suurem osa õppetööst ja tegevustest olid venekeelsed.

"Mu laps ei oska ennast enam eesti keeles korralikult väljendadagi," kurtis ema. Viimane piisk temale oli see, kui tütar teatas, et nad vaatasid lasteaias Venemaa-teemalist filmi ning voolisid Vene lippu.

Tekib küsimus: kes vastutab Eestis selle eest, et meie haridusasutustes ei levitataks võõrameelset ideoloogiat? Miks arvatakse, et eesti vanemad tahavad oma lapsi saata kooli, kuhu tulevad ka lapsed Kohtla-Järve Järve vene gümnaasiumist, mille direktor paneb demonstratiivselt 9. mail rinda Georgi lindi ning kelle juhitud koolis tähistatakse sel päeval ideoloogiliselt laetud üritusi? Muide, see direktor on meie pea- ja haridusministriga ühes parteis.

Kohtla-Järve gümnaasiumi küsimus on siinsetele eestikeelsetele ja -meelsetele inimestele viimane punane joon pikas protsessis, kus riik on pannud miljoneid eurosid lõimumisse ja venekeelsete inimeste keeleõppesse − sageli tühja. Toetatud on venekeelseid rahvusvähemuste kultuuriseltse ja -festivale, kuid need, kes tegelikult vähemuses, kes siin maakonnas päriselt päevast päeva eesti keelt ja kultuuri hoiavad, on ülejäänud Eestimaalt saanud vaid solvavaid signaale, et neid justkui polegi olemas.  

Kui paljud Eestimaa inimesed teavad, et tegelikult elab Ida-Virumaal samas suurusjärgus eestlasi, kui on elanikke Jõgevamaal ja mitmes teiseski keskmises Eesti maakonnas? Kas see on õiglane, et selliselt hulgalt inimestelt võetakse Eesti riigis ära emakeelne kool? Ja veel emakeeleaastal.

Paljude siinsete eestlaste mure selle pärast, et riik neist välja ei tee ning neid kuidagi ei toeta, on olnud juba pikemaajaline. Sest lisaks keele- ja kultuurisurutisele laiendab siin osas omavalitsustes sõrgu ka oligarhilis-korruptiivne vähkkasvaja, mille ees on riigivõim seni olnud suhteliselt võimetu. Pigem on kogukonda ebameeldivalt üllatanud kapo ja prokuratuur, kimbutades absurdsena tunduvate süüdistustega kohalikke aktiivseid ja edumeelseid inimesi, kellel on tahtmist ja jõudu siinset elukeskkonda edendada, mitte varastada.  

Aga see pole ime, sest riik on siia sageli oma struktuure juhtima saatnud inimesi, kes ei ole tahtnud ega suutnud lõimuda kohaliku elu ning kogukonnaga ega tea tegelikult siinsetest oludest kuigi palju. Neid motiveerib siin olema ainult suur palk koos nn koduigatsustasuga. Ida-Virumaale komandeeritud kõrgepalgalistel riigiametnikel on oma klubi, kuhu nad on isoleerunud kohaliku elu eest. Seal käib esinemas väga tuntud artiste ning klubi riigilt saadav eelarve on nii muljet avaldav, et sellest oleks väga abi kohalikele eesti kultuuri edendajaile. Osa nende riigiametnike põlgus siinsete inimeste ja eluolu vastu on olnud rõhuvalt silmatorkav, mistõttu võõristus on mõlemapoolne.  

Samal ajal valmistuvad Ida-Viru eestlased ja ka mitte-eestlased suureks tantsu- ja laulupeoks, sest pingutatud on selle nimel kõvasti. Kõigepealt, et üldse leida piirkonnas tantsuõpetajaid ja koorijuhte, kelle käe all harjutada, et peole pääseda. Valmistutakse ka vabariigi aastapäeva varahommikuseks lipuheiskamiseks nii Toilas, Valastel kui ka mujal. Aga olen kindel, et tänavu pole see meeleolu kaugeltki nii ülev kui mullu. Sest ma tean ka seda, mis on sel aastal sinna kogunevate Eestit armastavate inimeste peamine jututeema. Eesti taandumine. 

Tagasi üles