Eesti 200 suunaks eurotoetused vaid elu arendamiseks väljaspool Tallinna

Ahti Puuri arvates aitaksid piirkondade mahajäämust pealinnast pidurdada investeeringute toetamine, maksusoodustused ja Euroopa Liidu toetuste suunamine väljaspool Tallinna olevate piirkondade elukeskkonna parandamisesse. Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Aastaid nii Viru Keemia Grupi kui Eesti Energia Enefit Kaevanduste juhatusse kuulunud Ahti Puur teeb nüüd esimesi samme poliitikas. Erakonna Eesti 200 esinumbrina Ida-Virumaal ajendas teda kandideerima soov lükata sisuliselt käima regionaalpoliitika, mille puudumise tõttu on erinevused Tallinna ja ülejäänud Eesti vahel muudkui kasvanud.

Kuidas te suhtusite ühiskonda raputanud Eesti 200 trammipeatuse plakatikampaaniasse? Kas see tõi erakonnale kasu või kahju?

Üks asi, kuidas see kampaania mõeldud oli, teine asi, et see esimene reaktsioon tuli nii valulik. Muidugi keerati igalt poolt vinti juurde. Mul on raske hinnata, kuidas see lõpuks mõjus.

Mõeldud oli hästi, aga läks nagu alati...

Võibki vist öelda, et oleks võinud paremini minna.

Kas võiksite selgitada, mida Eesti 200 tahab Eestis elavate eri rahvaste lähendamisel ära teha? See on ju üks teie erakonna peamisi teemasid.

Sellega taheti tõesti välja tulla. Põhjus, miks mina Eesti 200ga liitusin, õigemini nõustusin kandideerima, sest erakonda pole ma astunud, haakub sellesama teemaga väga otseselt − see on Eesti regionaalpoliitika. Õigemini selle puudumine.

Kui võtame mis tahes piirkonna arendusplaanid mingi aja tagant lahti ja vaatame, mis vahepeal toimunud on, siis enamasti see, et kõik negatiivsed tendentsid on süvenenud. Plaan pole mingit tulemust saavutanud. Ükskõik, milliseid näitajaid vaadata, on näha, et Eestis on üks piirkond, mis areneb − Talllinn ja selle ümbrus −, aga ülejäänud mitte.

Me oleme 20 aastat kuulnud, et regionaalpoliitika ei toimi. See sõna on ohtrast kasutamisest juba devalveerunud. Võib-olla polegi olemas selliseid reaalselt toimivaid ideid, mida rakendada. Kus need vead on tehtud?

Et mitte detailidesse kapselduda, siis mulle tundub, et me päris tihti ei saa aru, mis on põhjuse ja tagajärje seos. Samuti ajame segamini olulise ja ebaolulise. Selleks, et inimesed tuleksid siia elama ja olemasolevad ei tõmbaks minema, on vaja sellist elukeskkonda, kus inimesed tunneksid end hästi ja oleks tööd. Kaks lihtsat asja. Need on ka minule kõige olulisemad teemad ja lisaks veel koondamisest koondamiseni elava põlevkivisektori küsimused.  Iga selles tööstusharus toimuva koondamisega läheb jällegi arvestatav seltskond inimesi Ida-Virumaalt minema.

Meil pole ainult naiivne majanduspoliitika, meil on kohati üldse naiivne riik.

Kui panen need kolm asja kokku ja vaatame tervet pilti, siis ütlemegi, et meil on poolelutu keha majas ja samal ajal värvime küüsi, teeme soenguid ja räägime kõike sellist sinna juurde. Tegelikult on selge, et ei saa jätkata sellise liberaalse poliitikaga, mida Eestis on harrastatud, et riik ei pea kuhugi sekkuma. Ma ei tea, kas meil tulevad nõukaaja viisaastakutest täpid nahale, aga ei saa nii olla, et meil pole mingit pikaajalist vaadet.

Kuidas ei ole? Riigil, maakonnal, omavalitsustel, eri valdkondadel − kõigil on olemas mahukad arengukavad ja strateegiad.

Kui oled ettevõtte juht, siis paned müügimehele eesmärgi müüa näiteks järgmisel aastal Lätis kaupu 10 miljoni euro eest. Kui ta aasta lõpus tuleb arenguvestlusele, siis ei taha keegi kuulata tühja juttu, et vaat ma käisin seal firmas ning selles esinduses ja poes. Kus on see seatud müügitulemus? Sama hästi saab küsida, et kui riigil on arenguplaanid, näidake siis tulemused ette. Oleks ükski märkimisväärne tulemus, mille põhjal saaks öelda, et regionaalpoliitika on õnnestunud.

Püüame keskenduda sellele, milline on teie kui uue poliitilise jõu uus ja parem plaan selleks, et regionaalpoliitika tooks oodatud tulemusi. Mida te teeksite põhimõtteliselt teisiti?

Esimene asi on see, et kui teed plaani, siis tuleb iga tegevuse juurde leida ka rahastamine. Mõned rahvasaadikud levitavad oma raporteid, kuidas nad ajasid välja 5000 eurot ühe või 10 000 eurot teise asja jaoks. Seda esitletakse kui oma suurt saavutust. Ma mõtlen, kas see ongi siis nüüd tema tase.

Mida siis teie teeksite? Kui palju oleks riigil vaja Ida-Virumaale investeerida, et saada soovitud järjele?

Eesti 200 moodustati novembris, mina andsin oma nõusoleku kandideerimiseks aasta lõpus. Ja nüüd te ootate, et meil peaksid olema terviklikud lahendused.

8 KÜSIMUST

• Mitu häält Ahti Puur valimistel saab?

See arv tuleb nüüd täiesti laest, aga ütleme 2000.

• Kui palju saab Eesti 200 hääli Ida-Virumaal? 

Oleme optimistid − 4500.

• Mitu kohta Eesti 200 riigikogus saab? 

15 kohta.

• Kui suur on keskmine brutopalk Ida-Virumaal nelja aasta pärast? 

Unistus võiks olla, et erinevus Tallinnaga ei kasvaks.

• Kui palju maksab keskmiselt korteri ruutmeeter Kohtla-Järvel nelja aasta pärast? 

Kui omavalitsuse juhid ei vahetu, siis jääb see, mis on praegugi, ehk 80 eurot.

• Kes on Ida-Virumaa kõige mõjukam poliitik? 

Kui inimestega kokku saan, siis kõige rohkem räägitakse Yana Toomist, kuigi ta kohalikul tasandil end väga palju ei näita. Kindlasti on siin Jõhvi ja Kohtla-Järve piirkonnas suur mõju Nikolai Ossipenkol.

• Mis on olnud viimase nelja aasta olulisemad Ida-Virumaad nii positiivselt kui negatiivselt mõjutanud sündmused?

Ida-Virumaa maine on muutunud suuresti tänu turismi arengule paremaks. Nukker on, et kohaliku taseme oligarhide võim on siinsetes linnades pigem kasvanud.

• Mis on teie lemmikpaik Ida-Virumaal? 

Kodupaik Pagari küla. 

Põhilistest konkreetsetest suundadest tuleks valijatele ju ikkagi teada anda, kui te soovite riigikogusse pääseda.

Alustada ei saa pisiasjadest. Kõigepealt peab olema visioon. Liberaalne poliitika ei toimi, kuna regionaalsed erinevused aina kasvavad ja pakutud lahendused ei toimi. Võtame kas või selle, et kui ettevõte loob viis töökohta, siis saab ta [mingi aja jooksul] 50 protsenti tööjõukuludest tagasi. See on natuke teisest otsast alustamine, sest töökohti ilma investeeringuteta saavad luua ainult need ettevõtted, kus ei tekitata suurt lisandväärtust.

Kui me tahame rikkaks saada, siis ei saa me edasi minna vaid olemasolevate majandussektoritega. Turismi arenemise üle Ida-Virumaal on mul siiralt hea meel. See on äärmiselt vajalik majandusharu: annab tööhõivet, toetab kohalikku teenindussfääri, parandab mainet ja nii edasi. Aga see ei ole valdkond, mis teeks meie riigi ja rahva rikkaks. Seda on võimalik saavutada tööstusega, maavarade väärindamise ja tänapäevaste tehnoloogiate kasutamisega.

Ütlete, et tööstus on oluline rikkuse looja. Ida-Virumaale on koondunud arvestatav osa Eesti tööstusest, aga miks on see piirkond ikkagi üks riigi vaesemaid? Kuhu siit see rikkus kaob?

VKGs tegin väga palju neid arvutusi, kust tuli välja, kuivõrd oluline sektor on põlevkivitööstus riigi jaoks ja kui palju ta sellest raha saab. Inimesed, kes ütlevad, et peaks seda kiirelt kokku tõmbama, ei saa sellest aru. Raha jääbki riigieelarvesse nii otseste dividendidena, mida riik saab Eesti Energialt, kui ka muude maksudena kõigilt põlevkiviettevõtetelt ja neid teenindavatelt ettevõtetelt.

Nüüd esitlesid poliitikud edusammuna, et põlevkivimaksudest hakkab riigilt Ida-Virumaale rohkem raha tagasi tulema, aga see summa suurenes kõigest 2,5 miljoni euro võrra. 

Teine küsimus on, millisel tasemel muu kohalik tööstus on. Kui tehakse odavat allhanget, siis ei saagi eriti palju jõukust tekkida. Mõnda aega tagasi räägiti palju, et lõpetame selle allhanke tegemise ära ja töötame välja oma tugevad kaubamärgid. Sellega on aga nii nagu koolis − tuleb läbi käia kõik 12 klassi. Samamoodi tuleb ka tööstuses kõik arenguetapid läbi käia.

Palgatasemete poolest oleme jõudnud nüüd justkui põhikooli lõpetamise lävele. Et saada edasi gümnaasiumisse, ei piisa sellest − tuleb teha suurem pingutus, et eksamid ära teha. Oleme sattunud ettevõtluses omamoodi surnud ringi, kust oleks vaja edasi minna, aga samas on vastutöötavaid asju nii palju: palgakulud on läinud hästi kõrgeks, insenertehnilist personali on väga vähe. Sellest hoolimata tuleks siin piirkonnas hüpata järgmisele tasemele.

Eesti 200 programmis sisalduvas Ida-Virumaa strateegias on jällegi kirjas, et Ida-Virumaal on väga head eeldused majanduse arendamiseks.

Ma ühinesingi nendega seepärast, et need mulle lähedased teemad lähevad sellele erakonnale korda.

Mida siis riik peab selleks tegema?

Ütlen taas, et ei saa istuda Tallinnas ja arvata, et turg paneb kõik paika. Võtame või sellesama turismi. Ida-Virumaal on selle kasvatamiseks veel kõvasti võimalusi.  Kuid siinsetel ettevõtjatel on laienemiseks väga raske laenu saada. Eestis on olemas riiklik asutus KredEx, mis peaks tegelema turutõrgetega. Siin Ida-Virumaal on tegemist ilmselge turutõrkega, kui ettevõtted ei saa laenu.

Pangad vaidlevad vastu ja ütlevad, et saab küll, aga on vaja häid projekte.

Ongi õige, sest ega väljaspool Tallinna ja selle ümbrust ei olegi mõtet enam suurt midagi ehitada ega rahastada.

Teie ettepanek on, et riik peaks hakkama piirkondlikke riskivahesid  kinni maksma?

Mitte vahesid kinni maksma. Euroopa Liidu regionaalsed toetused on mõeldud selleks, et piirkonnad areneksid ühtlaselt. Riigis tulekski moodustada eurotoetuste jaoks kaks piirkonda: üks oleks Tallinn ja selle ümbrus ning teine ülejäänud Eesti ning põhiline osa toetusrahast peakski minema sinna, sest Tallinn on juba nii pikalt ees. 

Aasta tagasi rääkisin sellest ühe ministeeriumi kantsleriga. Ta ütles: aga siis me peame panema raha sinna, kus ei ole midagi. Selline suhtumine viibki selleni, et lõpuks pole seal tõesti enam midagi. Pihta peaks hakkama sellest, et riik aitab ettevõtjatel piirkondadesse investeerida, rajada tootmisi, siis on võimalik sinna ka inimesi tööle võtta.

Miks peaks riik mõjutama ettevõtjad üldse siia investeerima? Pealinna lähedal on töötajate valikuvõimalused suuremad, logistilised kulud on väiksemad...

Võtame näiteks ettevõtte, mis maksab kõigile töötajatele palgaraha viis miljonit eurot. Riik saab ettevõttelt 18 miljonit eurot maksutulu. Kui see ettevõte kinni läheks, sest ei jõua enam investeerida, oleks see riigi jaoks päris hull stsenaarium. Tuleb hakata töötutele peale maksma ja katma veel sellest tulenevaid suuri kulusid.

Kui ühes piirkonnas on pikka aega suur tööpuudus, siis on mõistlik maksude poolt alla tõmmata. Ettevõte saab hapnikku ja suudab teha vajalikke investeeringuid, et elus püsida.

Et Ida-Virumaa areneks, peab olema kompleksne plaan, mis suunab siia raha − nii Euroopa kui riigi toetused. Selle suurim eesmärk on luua elukeskkond, kuhu inimene tahab tulla elama ja tööle. Liberaalne poliitika on 30 aasta jooksul tõestanud, et see ei toimi regioonide suhtes. Peavad olema maksusoodustused ja investeeringutoetused. Peavad olema heal tasemel interneti- ja transpordiühendused.  Rong peaks Narvast Tallinna jõudma tunni-poolteisega, et inimestel oleks võimalik käia kaugemal tööl, ilma et nad peaks elukohta vahetama.

Millisena teie näete lahendust eestikeelsele haridusele Ida-Virumaal? 

Eesti kooli suuremaid muresid on see, et kooli hakkab juhtima kohalikest poliitikutest sõltuv juhtkond, kel on täiesti savi nii eesti keelest kui eesti kultuurist. Kui kooli juhiks tuleb selline võimekas inimene, kes väärustab eesti keelt ja kultuuri ning loob võimalused eestikeelse huviharidusega tegelemiseks, siis lõppude lõpuks on see teisejärguline, et sealsamas õpivad ka vene keelt kõnelevad lapsed.

Eesti 200 sooviks peale gümnaasiumide võtta ka põhikoolid omavalitsuste käest ära ja anda riigile hallata?

Omavalitsused tahavad tegelikult kooli juhtkondade üle kontrolli saada. Selle kaudu tulevad hääled kohalikel valimistel.

Kui koolid omavalitsustelt ära võtta, mis neile siis üldse alles jääb − prügiveo, lume koristamise ja muru niitmise korraldamine?

Ei, ärge öelge − omavalitsustele jääks tegemist küll. Pigem on häda selles, et osal nõrgematel omavalitsustel ei ole piisavalt kompetentsi, et tegelda vajalikul tasemel sotsiaalprobleemidega. Siis juhtubki nii, et kaht abivajajat, kes elavad eri omavalitsustes, koheldakse täiesti erineval tasemel.

Eesti 200 tahab muuta Eesti rahvusvaheliste peakontorite maaks. Kuidas selleni jõuda? 

Me peaksime riigi tasemel palju põhjalikumalt vaatama, kuidas meil raha liigub. Hiljuti oli uudis, et eelmise aasta neljandas kvartalis andsid Eestis olevad rahvusvahelised ettevõtted riigist väljapoole laenu ligikaudu 140 miljonit eurot. Ma ei ole üldse välisinvesteeringute vastane − need toovad meile oskusteavet ja paremat organisatsioonide juhtimise kultuuri. Aga nende eesmärk on ikkagi lõpuks teenida siit korralik kasum ja see riigist välja viia. Samas on meil oma kapital, kes mingil etapil arvab heaks Eestist välja kolida. Tuleks uurida põhjalikumalt, mis on selle põhjus.

See, kus on firma peakontor, tuleneb suuresti maksupoliitikast. Eesti on paljude maksude taseme poolest üle Euroopa keskmise.

Milliseid makse te allapoole tõmbaksite?

Palju on räägitud alkoholiaktsiisist, aga vähe sellest, mis sellega kaasneb. Üks asi on eelarvesse laekumata jäänud raha. Aga Lätist käiakse nüüd koos alkoholiga rohkem ostmas ka mööblit, ehitusmaterjale, riideid ja mida tahes. Kui peaksime laskma aktsiisi allapoole, siis ega neid väikepoode enam keegi uuesti käima ei pane. See rong on läinud. Lõuna-Eestis pole enam võimalik isegi liiva ametlikult müüa, sest Lätis on ressursitasu kümme korda väiksem. 

Meil pole ainult naiivne majanduspoliitika, meil on kohati üldse naiivne riik. Kõige lihtsam näide. Iga inimene saab aru, et varem või hiljem tuleb majanduskriis, sa ei pääse selle eest kuhugi. Hiina näiteks tõmbab majanduskriisi tulekul makse alla.

Mõned aastad tagasi oli piimakriis. Eestis on väga head tõukarjad, piimatoodang lehma kohta üks maailma kõrgemaid. Kriisi ajal läks enamik loomi tapamajja, aga tõukarjad ka Türki, Poola. Ja kes veel ostis − samas kriisis olnud Läti. Kui järgmisel aastal läks hind üles, siis lätlastel oli see kari olemas, aga meie kasvatame vasikaid.

Sama teema on merelaevandusega. Lõpuks, kui laevaregistrisse pole jäänud peaaegu ühtegi laeva, hakatakse mõtlema soodustuste tegemise peale. 

Kriisi ajal, kui ettevõtted tõmbusid kokku ja koondasid inimesi, tegi riik miinuseelarve ja tõmbas investeeringuid nulli. Seeläbi võimendas riik omakorda kriisi. Selle asemel tuleks sahtlist välja võtta oma aega oodanud suuremad projektid ja need käiku lasta, et elavadada majandust ja anda tööd.  

Kas te ei hinda üle poliitikute võimet teha selliseid otsuseid või juhib mängu ametnike armee?

Võib-olla küll. Mulle tundub nende valimiste debati ajal, et me oleme nagu mingid kännuämblikud. Me räägime mingitest kolmanda ja neljanda järgu asjadest. Talupoeg ju teab, et suve järel tuleb sügis ja seejärel talv. Talupojal pole vaja pidevalt istuda ja analüüsida, kuidas see temperatuur liigub, aga meil on nii, et seal, kus teadmist on ja oleks vaja otsuseid teha, kogu aeg analüüsitakse midagi. Seal, kus aga peaks iga otsusega kaasnema mõjuanalüüs, ei analüüsita suurt midagi.

Teid kuulates jääb mulje, et kõik eelnevad võimul olnud poliitikud ja erakonnad on poolearulised olnud − nii palju asju on kogu aeg valesti tehtud.

Aga öelge, mis mu jutus ei vasta tõele. Kas seda on näiteks jälgitud, kui palju meie pensionifondide raha meil riigist välja läheb?

On ikka, sellest räägitakse üha rohkem.

Aga mida tehtud on? Kuna me viime riikliku regulatsiooni alusel pensionifondide raha välja, siis loodus ei armasta tühja kohta − välisfondide raha tuleb sisse. Kes on kuulnud mõnest Eestisse tulnud välisfondist, kes oleks õnnetuks jäänud? Nad teenivad päris hästi, sest meie siseturul ei ole kapitalikonkurentsi. Taluperemees ei ole ju nii loll, et annab oma hobused naabrimehele tasuta ära ja siis ise rendib endale tööks vajalikud hobused ja maksab selle eest ränka hinda.

Teeme küll paljusid asju valesti ja teised on targemad, aga kui vaatame lähemaid saatusekaaslasi, siis näiteks Läti ja Leeduga võrreldes on Eestis nii palgatase kui elujärg ikkagi kõrgemad.

Ma tegutsen päris palju Leedus ja käin seal tihti. See optimism, mis on Leedus viimased 2-3 aastat, ei ole Eestiga võrreldav. Me võiksime neid kadestada kas või selle pärast, kui suured investeeringud on seal viimastel aastatel just tootmisesse tulnud. Loomulikult on meie palgatase kõrgem. Meil on Soome kõrval, keda lätlastel ja leedukatel pole. Meile on antud stardist ikka väga tubli ede.

Viimaste arengute põhjal ei ole ma küll kindel, et me veel väga kaua neist eespool oleme. Üks meie lõks on, et ettevõtjad peavad kulutama üha rohkem palkadele, mistõttu jäävad vajalikud investeeringud tegemata ja see maksab ükskord kätte.

Mis peaks teie ettekujutuses juhtuma Venemaal aastal 2022, et panite programmi kirja, et just sel aastal saavutate kokkuleppe üle Narva jõe uue silla ehitamiseks või praeguse rekonstrueerimiseks?

Eks selle aastaarvuga ole, nagu on. Aga meil peab olema väljendatud tahe ja valmisolek seda teha. Ei ole kahtlust, et tööstuse arendamiseks on Ida-Virumaa Eesti kõige parem piirkond ja seda tulebki hakata ära kasutama.