Ka eesti vanematel peab olema valikuvõimalus

Kristel Tihhonjuk, lasteaia Rukkilill Liblikate rühmas käiva lapse vanem Foto: Erakogu

Kui mul laps sündis ja ma talle lasteaeda valima hakkasin, ei tekkinud mul korrakski kahtlust, et see saab olema just nimelt Kohtla-Järve Rukkilille lasteaed ja sealne eesti rühm. Esiteks on see meie kodule lähedal ning teiseks, nagu lasteaia kodulehel kirjaski, on tegemist tuntud ja tunnustatud, omanäolise, lapsesõbraliku keskkonna ning hea mainega lasteaiaga.  

Pean kohe alguses selgituseks märkima, et ma ise olen Kohtla-Järvel sündinud, siin kasvanud, õppinud ja kogu oma elu elanud. Minu vanemad ja vanavanemad on eestlased, minu emakeel on eesti keel. Valdan vabalt ka vene keelt. Olen üles kasvanud kõrvu vene lastega, suurem osa minu sõpradest on olnud venelased ning praegugi moodustavad suure osa minu suhtlus- ja tutvusringkonnast vene keelt kõnelevad inimesed. Mu oma abikaasagi on vene-ukraina juurtega. Praegu on meie koduseks keeleks paralleelselt eesti ja vene keel. Rõhutan seda selleks, et ei tekiks muljet, nagu oleks minu puhul tegemist russofoobi, marurahvuslase või muidu ebaadekvaatse lapsevanemaga, kellele ei kõlba, et tema laps kõrvuti vene lastega õpib ja toimetab. 

Kuid eluilmaski poleks ma osanud ka arvata, et pean ühel päeval hakkama lahinguid lööma oma lapse õiguse ja võimaluse eest oma kodulinnas eestikeelset haridust omandada.

Eluilmaski poleks ma osanud ka arvata, et pean ühel päeval hakkama lahinguid lööma oma lapse õiguse ja võimaluse eest oma kodulinnas eestikeelset haridust omandada. 

Lasteaias käima hakates valdas mu laps võrdselt nii eesti kui ka vene keelt: isaga rääkis kodus vene keeles, minu ja vanavanematega eesti keeles. Lihtne ja loogiline!  

Paraku pean tõdema, et viimasel ajal on tema kõnepruugis eesti keel üha rohkem kaduma hakanud ning mühinal areneb ja domineerib vene keel. Üha sagedamini läheb ta minuga kõneldes automaatselt üle vene keelele ning pean talle alailma meelde tuletama, et meie omavaheline suhtluskeel on eesti keel. Hiljuti aga olin lausa šokeeritud, kui laps mu nõudmise peale minuga rääkides eesti keelt kasutada otsekui segadusse sattunult küsis: "Meil lasteaiarühmas räägivad ju kõik vene keeles ja siin "meie Eestis" [väljendit "meie Eesti" kasutab ta mõnikord Kohtla-Järve kohta] ka. Miks siis mina ei või...?"  

No mis sa selle peale kostadki... 

Meie rühmas on palju selliseid lapsi, kes eesti keelt peaaegu ei valdagi ning suhtlevad omavahel ainult vene keeles. Jah, õppetöö toimub tõepoolest ainult eesti keeles ning rühmas töötavad korrektselt eesti keelt kõnelevad eesti keele kultuuri kandjatest õpetajad ja õpetajaabid. Kõik väga toredad ja südamlikud inimesed! Kuid sellest jääb ju väheseks, kui lapsed järjekindlalt päev otsa omavahel vene keeles suhtlevad!

Kohtla-Järve linnavalitsuse hariduse peaspetsialist Eha Karus kirjutab oma kommentaaris, et lasteaiarühmad moodustab lasteaia direktor just nendest lastest, kelle vanemad on lasteaeda avalduse esitanud, ning et valdavalt soovivad eesti õppekeelega rühma oma lapse panna ka kakskeelsete ja vene perede vanemad. Ning eesti rühma võetakse kõik lapsed, kelle vanemad seda soovivad. 

Muidugi ei saakski seda neile keelata, aga ometi... Siis peaksid nad minu meelest olema ka võimelised eesti keeles suhtlema ja eesti keelest aru saama. Paraku meie rühmas see paljude puhul nii ei ole ning ainuüksi suurest soovist jääb tihtilugu väheks. Miks ei võiks sellisel puhul korraldada eesti rühma tulijaile nn koolikatseid, tegemaks kindlaks, kas nad üldse on võimelised seal hakkama saama? Tehakse ju neid 1. klassi minejaile, testimaks nende koolivalmidust, miks siis mitte ka eesti rühmas õppida soovivatele vene ja segaperede lastele?

Olen lastevanemate koosolekutel vähemalt kolmel korral pärinud, miks kõlab eesti rühmas laste omavahelises suhtluses valdavalt vene keel. Vastus on olnud iga kord üks: me ei saa keelata neil oma emakeeles rääkida, kui nad seda soovivad. Kuidas siis nõnda? Kas mitte eesti keele omandamiseks neid eesti rühma ei pandudki? Oma emakeelt, vene keelt, saaksid nad ju ka vene rühmas või keelekümbluses kõnelda...

Vene lastel on valida vene rühmade, keelekümblusrühmade ja vanemate soovi korral ka eesti rühmade vahel. Millised valikud on eesti lastel või siis neil, kes ka tõepoolest eesti keeles õppida ja suhelda soovivad? Leida lasteaiakoht mõne naaberomavalitsuse lasteaias? Seda on mitmed minu teada ka teinud. Need lapsed, kel kodust suus kaks keelt või kellel võimalust mujale lasteaeda minna ei ole, saavad muidugi hakkama: suhtlevad vene keeles. 

Ning veel: kuidas saab Eha Karus väita, et mitte ükski lapsevanem pole ühegi lasteaia direktori poole ega linnavalitsusse säärase (keele)murega pöördunud? Helistasin talle 6. veebruaril isiklikult ning meil toimus temaga telefonitsi üsna pikk jutuajamine, milles väljendasin oma siirast muret eesti keele hääbumise pärast säärastes segarühmades, kus eestlased ja/või eesti keelt valdavad lapsed on ilmselges vähemuses. Kas tõesti tundus see vestlus talle niivõrd ebaoluline, et ta seda isegi ei mäleta?

Peale selle käis möödunud aasta lõpus linnavalitsuses kohapeal meie rühma lastevanemate esindus. Muude probleemide seas võeti toona teemaks ka see, miks võetakse eesti rühma järjekindlalt neid vene lapsi, kes eesti keeles mitte kuidagi toime ei tule. 

Linnavalitsusse helistama aga ajendas mind hommikul rühmas kuuldud õpetaja venekeelne kõne − lisaks sellele, et lapsed ise omavahel vene keeles räägivad...  Seda, et rühmas Vene lippu vooliti ja Venemaa-teemalist videot vaadati, rääkis mulle samal õhtul kodus tütar. Kas tahab haridusspetsialist väita, et mu laps valetab? Kinnitab ta ju ise oma kommentaaris, et õppekava järgi peab 7aastane laps Eesti lähinaabreid ja nende kultuuri tundma. Et neid tundma õpiti, ongi ju väga tore ja vajalik. On vaid üks aga: miks tehti seda eesti rühmas vene keeles? Või valetab mu laps taas kord?

Küsisin Eha Karuselt meie telefonivestluses muu hulgas, miks ei võiks moodustada igasse lasteaeda ühtainumastki eesti rühma nendele lastele, kes on ka tõepoolest võimelised eesti keeles õppima ja suhtlema − olgu seal siis kas või kolm-neli last. Muidugi, ma saan ju aru, et majanduslikult pole see otstarbekas ja õpetajaidki pole nii palju kuskilt võtta, kuid siiski... Ka eesti lastele peaks ometi mingisugunegi valikuvõimalus jääma. 

Eha Karus väitis meie telefonivestluses, et eelmisel õppeaastal tahetigi Rukkilille lasteaias vaid eesti lastest koosnev rühm avada, ent kuna vanemad ise polevat sellega nõus olnud, siis jäänud see mõte sinnapaika. Kellega seda arutati? Kelle käest küsiti? Mina kuulsin säärasest kavast esimest korda ning paljud teised meie rühma lastevanemad, kellelt ma hiljem üle küsisin, polnud sellest samuti midagi kuulnud.

Üks mure on (ilmselt mitte ainult meie lasteaias) veel. Õpetajate kaadri voolavus. Ainuüksi meie rühmas on selle paari aasta jooksul vahetunud vähemalt kuus (!) õpetajat. Miks see nii on? Eha Karus kirjutab, et sobivate eestikeelsete õpetajate leidmine Ida-Virumaal on väga raske ning kui juhtub, et mõni õpetaja lahkub, siis on uue õpetaja leidmine suur probleem. Seda enam peaks olemasolevaid õpetajaid hoidma ja väärtustama ning igati toetama. Miks on õpetajate kaadri voolavus nii suur?

Kindlasti pole kahtlustki, et enamik Kohtla-Järve lasteaedades töötavatest õpetajatest on erialase haridusega ja suure töökogemusega inimesed ning teevad oma tööd südamega − teisiti ei saakski olla. Kahtlemata on Rukkilille puhul tegemist lastesõbraliku ja edumeelse lasteaiaga. Ja kohe kindlasti ei väida ma, nagu levitataks meie lasteaias (ja Kohtla-Järve lasteaedades üldse) venemeelsust ja Vene propagandat. 

Ent kusagil on midagi väga mäda, sest nagu näha, säärane lõimumispoliitika ei toimi. Või kui, siis eesti laste kahjuks. Kuskilt otsast tuleks seda probleemi harutama hakata, et ka eesti lastele Kohtla-Järvel eluvõimalus jätta. Ega väga palju ole neid siia enam vist jäänud... Hoidkem ja toetagem siis neidki väheseid, et nad oma sünnilinnas edasi elada ja õppida saaksid/tahaksid, mitte mööda naaberomavalitsusi laiali ei jookseks.