Vabaerakonna esinumber keskendub perede ja laste abistamisest rääkimisele

Jane Snaith on veendunud, et tal pole erilisi väljavaateid riigikogusse pääseda, kuid ta loodab, et valimiskampaania võimaldab tal häälekamalt rääkida laste ja perede nõustamise vajadusest. Foto: Peeter Lillevälli / Põhjarannik

Vabaerakonna esinumber Ida-Virumaal Jane Snaith tunnistab otse, et nõustus Vabaerakonna nimekirjas kandideerima tingimusel, kui ta saab esinumbri koha. Tema põhisõnumiks on pöörata rohkem tähelepanu perede ja laste nõustamisele, et meil oleks ühiskonnas vähem katkisi inimesi.  

Olete Ida-Virumaal kandideerivate erakondade esinumbritest osanud kõige märkamatumaks jääda. Kas see on teadlik valik, et te polegi püüdnud siin kampaaniat silmatorkavalt teha?

Kitsaskoht on selles, et kandideerin Vabaerakonna nimekirjas, kes ei ole siin piirkonnas väga jõuline olnud. Aga olgem ausad, see kõik võtab ju raha ja seda on vähe.

Aga erinevalt mitmest teisest erakonnast saab Vabaerakond parlamendiparteina riigilt rahastust. Kui vaadata, kui palju Vabaerakonna reklaame teles, raadios ja mujal jookseb, siis ei saa öelda, et raha pole.

Mõningane rahastus piirkondadele on antud küll. Aga üks põhjus on veel see, et kõik kandideerijad ei ole professionaalsed poliitikud, kellel on päevade kaupa aega ainult sellega tegelda. Ja minu puhul just nii on. Täna [teisipäeval − toim.] tulen Maidlast, kus ma hommikust peale koolitasin õpetajaid koolis, mida Lüganuse vald tahaks ehk kinni panna. Ma pole sellega nõus. See on ainult raha küsimus, aga ei räägita sellest, et erikohtlemist vajavatel lastel on tarvis sellist ülilahedat keskkonda, nagu Maidla koolis on. 

Kui teil aega pole, miks te siis tulete poliitikasse?

Poliitika on see, et ma tahan inimesi aidata. Meie praegune poliitika on selline, et professionaalsetel poliitikutel on aega tegutseda. Aga häda on selles, et nad ei tea enam õpetajate ja laste bioloogilisi vajadusi − siit ka põhjus, miks tahetakse Maidla kooli kinni panna. 

Ehk on põhjus hoopis selles, et seal koolis pole lihtsalt piisavalt lapsi?

Maidlas on erilisemad lapsed. Nende vajadus ongi väike ja turvaline keskkond.

Aga kui te valimisi ei võida ja hääli ei saa, siis teil pole võimalik ka oma ideid ellu viia.  

Aga äkki on võimalik. Nendel valimistel osaledes saan rääkida sellest, mis mul on südamel. Minu vastu on eri erakonnad huvi tundnud ka sellest vaatenurgast, mida ma teen pärast valimisi. Ma liitusin valimisralliga üsna viimasel hetkel. Kui Vabaerakond mind kutsus, siis ütlesin, et mul on kaks tingimust: esiteks, ma tahan kandideerida Ida-Virus, kus ma laste ja perede toetussüsteemis juba üle aasta tegutsen, ja teiseks, esinumbrina, et saaksin probleemidele rohkem tähelepanu tõmmata.

Oleme ausad, praeguse valimissüsteemiga mina riigikogusse ei saa.

Kas olete sellega juba ette leppinud?

Ma olen üleriigilises nimekirjas 18. kohal.

Aga võtke siit ringkonnamandaat − 3000 häält − ja olete sees.

Selleks peab mul olema kõvasti raha ja piiramatult vaba aega.  

Riik on omavalitsustele pannud nii palju ülesandeid, aga abi ei anna. See on samamoodi, kui keegi annaks mulle täiesti võõra ülesande, kuid ei annaks alguses juhendajat kõrvale. 

Ütlesite, et olete tegutsenud Ida-Virumaal juba ligi aasta, kuigi ise pole siit pärit. Miks te just siin oma lastele ja peredele suunatud toetustegevusega toimetate?

Sellepärast, et Ida-Virumaal on selleks üks suuremaid vajadusi. 

Aga see on ju omavalitsuste kohustus. Kas nad ei saa sellega hakkama?

Mina näen küll seda, et riik lajatab praegu omavalitsustele nii palju kohustusi peale: sotsiaaltöö, lastekaitse, haridus... Aga oskusteavet ei ole. Sellest tulenevalt ka seadust ei täideta. Seadus ütleb, et erivajadusega lapsed peab omavalitsus välja selgitama, ära hindama, neile vajaliku tugimudeli välja töötama ning kool peab seda rakendama. Aga midagi sellist ei tehta, sest teadmisi pole. Ja siis tekivad MTÜd, kes hakkavad asjaga tegelema ning püüavad selleks raha kokku kraapida.

Kõrvalt vaadates tundub, et igasuguseid riigi rahastatud MTÜsid ja sihtasutusi on hästi palju, ja mõni kõrvaltvaataja ütleb, et tegemist on parasiitorganisatsioonidega, mis neelavad vaid raha. Kuidas siis nii on juhtunud, et ühelt poolt nagu oleks riigi raha ja ka sihtasutused on olemas, aga see abi tegelike abivajajateni ei jõua? Kus see kõik ära sulab?

See sulab sellepärast, et oleme loonud sellise hierarhilise struktuuri. Suur osa tugineb Euroopa Liidu rahastamisele projektide põhjal, aga meil ei ole konkreetseid tulemuse mõõdikuid, nii et lõpuks pole teada, kes ja kui palju tegelikult abi sai. Tegelik abi on väga väike. 

rohkem rahaliselt lubab

8 KÜSIMUST

• Mitu häält saab Jane Snaith valimistel? 

Oleksin väga õnnelik, kui see jääks 100 ja 200 hääle vahele. 

• Kui palju hääli Vabaerakond Ida-Virumaal saab? 

Seda ma ei taha isegi ennustada. Mis ma ikka hakkan siin mingit mulli ajama...

• Kui palju kohti Vabaerakond riigikogus saab?

5-7. 

• Kui suur on keskmine brutopalk Ida-Virumaal nelja aasta pärast? 

Hea oleks, kui üle 1000 euro. 

• Kui palju maksab keskmiselt korteri ruutmeeter Kohtla-Järvel nelja aasta pärast? 

80 eurot. 

• Kes on Ida-Virumaa kõige mõjukam poliitik? 

Yana Toom.

• Mis on olnud viimastel aastatel Ida-Virumaa olulisemad sündmused nii positiivses kui negatiivses mõttes? 

Esimesena tuleb mulle pähe meie kaks viimast presidenti. Toomas Hendrik Ilves suhteliselt vältis seda piirkonda ja see tekitas võib-olla natuke lõhet, sest president peab seisma rahva ühtsuse ja ühinemise eest. Aga need sammud, mida president Kersti Kaljulaid Narva heaks tegi, olid suunatud riigi ühendamisele.  Kui negatiivsest rääkida, siis töötus ja see, et selle pärast tahavad inimesed mujale liikuda. 

• Mis on teie lemmikpaik Ida-Virumaal?  

Avastasin sellel suvel endale Narva-Jõesuu. Lüganuse piirkond, sealne mererannik. Ida-Virumaa on tegelikult väga ilus.  

Kogu see jutt perede nõustamisest ja aitamisest on tavainimesele üsna arusaamatu. Selgitage lihtsalt, milleks seda vaja on ja kuidas see käib.

Kui inimene elab pidevalt stressiseisundis ehk tema aju alumine korrus tegeleb pidevalt toimetuleku probleemiga, siis aju ülemine korrus ei tööta. Ajul pole ligipääsu sellele, et inimene suudaks ise oma elu planeerida, organiseerida ja sellega toime tulla. See tähendab, et me peame aitama inimestel oma põhivajadustega toime tulla. Sama on laste puhul, kes on riskiperedes, kasuperedes või lastekodudes − nad on elanud läbi tohutud kaotused ja traumad. See laps kukub kohe aju alumisele korrusele. Kui selline laps tuleb minu juurde kasuperre − ma tean, mis see on, sest olen ise kasuema −, mõtlen, et no mis siis on, oma bioloogiliste lastega tulen ju toime, võiks veel ühe võtta. Ja siis tuleb see katkine laps, kes kisub sinus kõik lahti, sest ta käitub täiesti teistmoodi ja tavaline vanem ei tea, kuidas olla. Tavaline vanem ei ole terapeut, neuroloog ega ajuteadlane. Ta vajab nõustamist, kuidas täiskasvanu saab seda last erisugustes olukordades aidata.  

Sellepärast oletegi te riigikogu kandidaatide nimekirjas? Kas te oletegi ainult ühe teema inimene või saate rääkida ka Vabaerakonna lubadustest?

Me võime rääkida, kuid mina tunnen ennast kindlamalt sotsiaalteemades, usun, et kaitsepoliitikast väga palju rääkida ei oska. Aga siiski ütlen: kui me avame oma piirid tundmatu neuroloogilise struktuuriga inimestele, siis me oleme hädas. 

Üks põhjus, miks kandideerin, on see, et meil on riigikogus väga vähe tugevaid isiksusi, kes seisavad pehmete väärtuste eest. 

Kas riigikogus on ka selliseid inimesi, kes samuti teie abi vajaksid?

Jaa [naerab]. Ma ei hakka nimesid nimetama.  

Kas valimistel ei lähe põhiaur liigselt rahaga seotud teemadele?  

Tundub, et erakondade vahel käibki võistlus selle peale, kes mida rohkem rahaliselt lubab. Selleks peabki ennast poliitikasse sisse sööma, et tõestada, et alati ei ole küsimus rahas. Võib ühe väikese summa ümber paigutada ja me saame palju parema tulemuse. 

Toon näite. Eestis peab riigieelarves olema ette nähtud lastekodus kasvava lapse ülalpidamiseks ümmarguselt 1500 eurot igas kuus. Kunagi tegin sotsiaalministrile ettepaneku, et võtame selle raha ja anname koos lapsega peresse, et laps saaks hoolekandeasutuse asemel seal kasvada. Et osa sellest rahast saaks pere ja ülejäänut kasutataks teenuse jaoks, et pere saaks aru, kuidas seda last aidata. Peres kasvamise puhul on keskkond lapsele palju parem ja kui pere saab veel juurde tuge, kuidas last aidata, siis on tulemus ühiskonna jaoks kardinaalselt teistsugune. Eestis on 1,3 miljonit inimest ja meile peab olema iga inimene kulla väärtusega. Kui meil on palju katkisi inimesi, kelle vajadustele me õigel ajal tähelepanu ei pööra, siis pärast on nad lihtsalt sotsiaalsüsteemi kliendid. 

Kuidas inimesed just viimastel aastatel nii katki on läinud, varem seda probleemi nii teravalt üleval polnud? 

Ühiskond on muutunud palju keerulisemaks. Perekonnad lagunevad, tekivad kummalised peremudelid, mis ei toeta inimese bioloogilisi vajadusi...

Te tahate nüüd midagi samasooliste perede vastu öelda?

Inimesed võivad elada, kuidas soovivad. Mina seisan laste eest, kes on oma arengus plastilised. Ma ei ole selle poolt, et samasoolised paarid saaksid lapsendada.  Laps peab kasvama peres, kus on ema ja isa − nii naine kui mees, sest see viib bioloogiliselt elu edasi.

Kas purunenud peres, kus lapsed kasvavad ühe vanemaga, on lastel parem kui samasoolise paari peres? 

Nende maailmapilt kujuneb kindlasti teistsuguseks.

Kas sellel on mingeid teaduslikke tõestusi või see on teie teooria?

Mina saan siia kõrvale tuua ainult neurobioloogia seisukoha, mille järgi on lapse aju väga plastiline, selle struktureerimine lõpeb meestel 28, naistel 22 eluaasta piires. Nii kaua kujuneb ta selle keskkonna mõjul, kus ta on.  

Kui vaadata teie erakonna lubadusi, tundub see kõik üsna muinasjutu moodi: viime tulumaksu alla, suurendame toetusi. Kuidas see võimalik on?

Mina ei ole päris maksude alandamise poolt, sest millestki peab ju riik elama. Toetuste suurendamine peab aga olema diferentseeritud, vajaduspõhine. 

Lubate keskmist palka politseinikele, kaitseväelastele ja päästjatele, 1,5kordset keskmist palka õpetajatele jne. Kellele te lubate siis palka alla keskmise, sest muidu ei mängi ju välja − peab olema päris palju inimesi, kes saavad alla keskmise?

Hea küsimus. Sotsiaaltöötajad vist. Aga ka kodanikuühendustes töötavad inimesed, sest riik eeldab neilt väga palju vabatahtlikku tööd.  

Olete Ida-Virumaal aktiivne olnud ligi aasta. Kuidas teile eemalt tulnuna tundub, kas need probleemid, millest  Ida-Virumaa puhul räägitakse, on üle võimendatud  või mitte ja kas piirkond üldse vajab riiklikku eritähelepanu? 

Tavainimeste tasemel on probleemiks töö leidmine, ka hallid passid. Inimene on siin eluaeg töötanud, lapsed üles kasvatanud, aga kodakondsust ei saa. Samuti on keeleprobleem. Siin ma näitaks näpuga ka riigi poole.  

Mida teie sellest Kohtla-Järve gümnaasiumi ja üldse gümnaasiumide keeleküsimusest arvate? 

Eesti Vabariigis peaks gümnaasium olema eestikeelne. Sest gümnaasium on ju ettevalmistus ülikooli astumiseks. Hea ülikoolihariduse saamine eeldab head eesti keele oskust, kui just pole plaanis minna välismaale õppima. Ja see on ka riigi keele ja kultuuri kaitsmise küsimus. 

Aga kus see viga on, et põhikooli vene noored ei saa 9 aastaga eesti keelt selgeks?  

Regionaalpoliitika vallas tuleb mõelda erisuste tegemisele piirkonda tulevatele headele õpetajatele, spetsialistidele.

Aga põhikooli pidamine on ju omavalitsuse ülesanne. Järelikult ei tulda sellega toime? 

Nüüd jõuamegi jälle tagasi selle teema juurde, et riik on omavalitsustele pannud nii palju ülesandeid, aga abi ei anna. See on samamoodi, kui keegi annaks mulle täiesti võõra ülesande, kuid ei annaks alguses juhendajat kõrvale. 

Te olete rääkinud sotsiaalministeeriumist, mille haldusalas on paljud asjad valesti korraldatud, nüüd jõudsime haridusküsimusteni, kus samuti on vead. Kas ministeeriumides pole siis piisavalt kompetentsi, et asjad nii valesti lähevad? 

Kahjuks pean ütlema jah, seal töötavad koolipingist tulnud inimesed, kellel pole ei kogemusi ega oskusteavet. Praegu ma ise õpin Tallinna ülikoolis magistrantuuris lastekaitset. Sealne õppekava on üle 10 aasta vana. Aga sotsiaalsete lähenemiste valdkonnas on 10 aastaga niivõrd palju muutunud ja kui seda uut pole seal õppekavas sees, siis mida ma saan? Ma olen oma tegevuse kaudu rohkem omandanud kui magistrantuuris õppides. 

Kitsaskohad sotsiaalministeeriumis on ammu teada, see pole ainult minu jutt.

Teie jutt teeb selles mõttes kõhedaks, kui mõelda, et äkki kõigis ministeeriumides on palju ebakompetentsust, eriti veel välis-, sise- või kaitseministeeriumis.

Kõigi kohta ma ei oska öelda. Aga kui võtta need kokkupuuted, mis mul on olnud justiits- ja välisministeeriumiga, siis seal on koostöö palju parem olnud.  

Võtame selle väikese Martini loo [meedias laia kajastust leidnud juhtum, kus väikest poissi hoiti aasta hoolekandeasutustes ja taheti anda lapsendamisele võõrasse peresse, kuigi tal oli lähisugulane olemas ja valmis võtma last oma perre − toim.]. Ütlen ausalt, et mina andsin perekonna toel ja loal selle teema meediasse. Tegin hiljem meie MTÜ poolt ettepanekud riigikogu õiguskomisjonile ja see reageeris väga kiiresti, saadi aru, et seadusandluses on auk, ning justiitsministeeriumist tuli kohe tagasiside.

Kui palju te tahaksite sotsiaalmaksu tõsta?

Mina ei tõstaks seda üldse.

Aga kui te lubate lõigata ravijärjekorrad poole lühemaks, siis muul moel kui tervishoiu rahastamise suurendamisega pole see võimalik.  

Sellesse ma pole väga süvenenud, olen pigem teise ala inimene ja seepärast ei hakka teile siin mingit mulli ajama. Aga olgem ausad, kas kõik need meie staarid ja sporditähed, kes riigikogusse saavad, on ikka väga teadlikud sellest, mis seal toimub? Ei ole.  Olen siia valimisrallisse väga kiiresti tulnud, aga olen piisavalt õppimisvõimeline inimene, et kui vaja, siis suudan süveneda ka muudesse asjadesse.

Te olite ka Rahva Ühtsuse Erakonna (RÜE) juhtkonnas ja erakonnajuhi, Kohtla-Järvelt pärit Kristiina Ojulandi lähemaid kaasvõitlejaid. Kuidas teile tundub, kas talle tehti liiga, kui omal ajal Reformierakonnast ja poliitikast välja tõrjuti?

Olen veendunud, et tehti liiga ja puksiti välja. Asusin tema  kõrvale, kuna leidsin, et talle kui naisterahvale tehti liiga. Arvan, et seetõttu, et Kristiina astus kellelegi liiga kõvasti varba peale. Ta on ju selge ja terava ütlemisega. 

Aga sellest erakonnast ei saanudki asja. Miks? 

Väike erakond ja ressursipuudus. Oleme pidevalt RÜE ajal teinud ettepanekuid, et väiksemad parempoolsed jõud peaksid ühinema. Nii ei saa, et iga mees teeb oma partei. Teine asi on ebavõrdne kohtlemine. Ühtedel erakondadel [parlamendierakonnad − toim.] on riigieelarveline toetus, teine peab oma taskust maksma. Väikesel erakonnal käib juba valimistel osalemiseks riigilõivude maksmine üle jõu. 

Uuringute järgi on Vabaerakonna toetus 2-3 protsenti. Kuidas teid just väikesed erakonnad tõmbavad? 

Tegelikult mulle pakuti siin Ida-Virumaal kandideerimist nii mõneski suuremas erakonnas, aga kuna ma tahtsin olla esinumber, et saaksin rääkida enda asjast, siis valisin Vabaerakonna.

Kuid sel juhul te kasutate ju lihtsalt riigikogu valimisi ja Vabaerakonda ära, et oma asja ajada? 

Nemad olid sellega nõus. Meie vaated langesid perede ja lastega seonduvas laias laastus ühte. 

Aga Ida-Virumaad olete selle aastaga tundma õppinud? 

Rohkem kui aastaga. Mu ülikooliaegne peigmees oli isegi siit pärit, nii et ma olen siinsete tuhamägede vahel ringi hääletanud küll.