:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
/nginx/o/2019/03/07/11848663t1h00dc.jpg)
Riigikogu valimiste korraldamine on järjekordne näide sellest, kuidas poliitikud korrutavad pidevalt regionaalpoliitika tähtsust, aga teevad ise sellele vastutöötavaid otsuseid.
JUHTKIRI: Rumal riiklik kokkuhoid (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maapiirkondades on riik end järjepidevalt kokkurullinud nii koolimajade, postkontorite kui ka mitmesuguste muude teenuste osutamisest loobumisega. Osal puhkudel on see majanduslikus mõttes paratamatu, sest ei saa pidevalt teha põhjendamatuid kulutusi avalike teenuste jaoks, mille tarbijaid jääb aina vähemaks.
Teisiti on aga valimistega, mis ei toimu iga päev ega isegi mitte igal aastal. Seekord otsustati oluliselt koomale tõmmata valimispäeval avatud olevate valimisjaoskondade võrku. Väidetavalt raha kokkuhoiu nimel. Tegelikult oli see lihtsalt kulutuse veeretamine maksumaksjatele, kes pidid kulutama autokütust, et sõita kümneid kilomeetreid kaugemale hääletama, või jääma valimistest kõrvale, nagu paljud ka tegid.
Inimesed, kes seadsid end pühapäeval kui n-ö päris valimispäeval valima, avastasid, et paigas, kus on varem harjutud hääletamas käima, on uks lukus. Pole siis ka midagi imestada, et näiteks Kukruse 222 valijast käis seekord hääletamas vaid iga kolmas. Ehk valmisaktiivsus oli 33 protsenti.
Selline käitumine riigi poolt tekitab kodanikest õigustatult pahameelt. Kuniks Eestis elab siiski ka väljaspool Tallinna inimesi ja nad kõik ei pea kasutama e-hääletust, peaks mõistuspärane valimisjaoskondade võrk alles jääma. Selle kulude katmiseks võiks mõne protsendi võrra vähendada riigieelarvest erakondadele makstavat toetust.