/nginx/o/2019/03/11/11858686t1h56bf.jpg)
Ühiskonnas väärtustatakse erinevate keelte oskust. Haritud, võõrkeeli valdav spetsialist on Eesti tööturul konkurentsivõimeline, lisaks toob mitme keele valdamine palgalisa. Selleteemalise uurimuse "Võõrkeelte oskuse roll tööturul" on 2017. aastal avaldanud Liis Simmul.
Oleme hakanud unustama kauni eesti keele kõla, kuna kirjalikku ja suulisesse keelepruuki on meile eneselegi märkamatult siginenud ingliskeelsed sõnad ja fraasid − eriti noorte seas. Terminoloogia on valdavalt ingliskeelne, sõpradega suheldes kasutame taas ingliskeelseid sõnu. Peame seda normaalseks, sest see jätab meist justkui targema ja harituma mulje.
Ülikoolides toimub õppetöö inglise keeles, sest on ju tore, kui välisüliõpilased suhtlevad kohaliku elanikkonnaga, tekib võimalusi keelepraktikaks, saab jagada kultuuridevahelisi erinevusi. See kõik rikastab, kuid seejuures ei tohiks unustada seda, et elame riigis, mille riigikeel on eesti keel. Krista Aru on öelnud: "Kõrghariduse ingliskeelestumine mõjutab kogu ühiskonda ja riiki." Järelikult tuleb ka kõrghariduses väärtustada eesti keele õpet. Eesti rakendusuuringute keskuse Central lõppraport toob selgelt välja ülikoolide seisukoha selle kohta, et "esimese astme kõrgharidus võiks jääda eestikeelseks".
Ülikool ei ole üld- ja kutsehariduses tehtud vigade parandamise koht. See on koht, kus keskendutakse erialaste teadmiste, oskuste ja sõnavara täiendamisele, areneb silmaring, tekivad uued kontaktid ja võimalused.
Kes siis tulevad esmast kõrgharidust omandama? Üldjuhul tullakse pärast kutsekooli või gümnaasiumi, aga tulevad ka need, kes aastaid pärast õpingute lõpetamist on tööle asunud ning hiljem saanud aru, et ilma kõrghariduseta ei ole võimalik enam konkurentsis püsida.
Miks on eesti keele õpe ülikoolis oluline? Kui ülikoolid läheksid ühel päeval kõik üle ingliskeelsele õppele, siis eesti keel lihtsalt hääbuks ja see tooks kaasa eesti keelt emakeelena kõnelevate inimeste kirjaoskamatuse. Järelikult tuleb tagada, et eesti keele õpe oleks ülikoolides kättesaadav kõigile.
Oleme praegu olukorras, kus eesti keele õpet pakutakse neile kõrgkooli sisseastujaile, kelle emakeel ei ole eesti keel. Üliõpilased saavad eesti keele õppimise tuge, et olla võimelised jätkama õpinguid eestikeelsete õppekavade järgi. Elame Ida-Virumaal, kus eestlasi on 20% elanikkonnast ning keelekeskkond puudub. Kuid see ei tähenda, et tugeva motivatsiooniga inimene ei ole suuteline riigikeelt omandama. On küll.
Selle asemel et tõsta üliõpilaste keeletaset, rikastada sõnavara terminoloogiaga, valmistada neid keeleliselt ette ja ennetada raskusi erialaainetes, puutume juba aastaid kokku faktiga, et noorte eesti keele teadmised on lünklikud. Mis võib olla selle põhjus? Ülikool ei ole üld- ja kutsehariduses tehtud vigade parandamise koht. See on koht, kus keskendutakse erialaste teadmiste, oskuste ja sõnavara täiendamisele, areneb silmaring, tekivad uued kontaktid ja võimalused. See on koht, kus noor tunneb, et ta saab keeleliselt hakkama: saab aru eesti keelest, julgeb vabalt suhelda, tööandja soovib teda tööle värvata, sest ta oskab riigikeelt.
Õppurid tunnevad ennast haridustee jätkamisel üha kindlamalt, kui riik võimaldab neil lihvida gümnaasiumis õpitud aja jooksul riigikeelt. Ehk see oleks viimane aeg, mil 100% eestikeelne õpe annab julguse suhelda eakaaslastega riigikeeles, avab ülikoolide uksed ja annab teadmise, et rikkalik keelepagas võimaldab neil tulevikus olla konkurentsivõimelised. Kõrghariduses on taas hakatud väärtustama eestikeelset teaduskeelt. Selleks, et me lähiajal jõuaksime kõrgel akadeemilisel tasemel teadustööde kaitsmiseni, oleks viimane aeg minna gümnaasiumis üle täielikule eestikeelsele õppele.
Mul on siiralt kahju, et teravad vaidlused Kohtla-Järve riigigümnaasiumi teemadel on pimestanud ühiskonda ning tekitanud meelepaha nii eri rahvuste kui ka haridusasutuste vahel. Samas arvan, et just ülikool ongi kõige õigem asutus, kes haridusteemadel sõna võtab.
Armsad idavirulased, tulihingelised eestikeelse gümnaasiumihariduse eestvedajad on eelkõige praeguse Kohtla-Järve Järve gümnaasiumi vilistlased ja lastevanemad, kes tunnevad siirast muret noorte tuleviku pärast ning kelle suurim soov on tagada konkurentsivõimeline haridus igale Ida-Virumaal elavale noorele. Aga meie noored on tublid ja õpihimulised, ärgem siis võtkem neilt ära tuleviku võimalust omandada kõrgharidust selges ja korrektses riigikeeles.