JUHTKIRI: Ajaloolise arhitektuuri säilitamise dilemma

Jõhvi raudteejaam

FOTO: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Mitu aastat on Jõhvi kohalikud poliitikud rääkinud vajadusest teha korda Jõhvi raudteejaam, mis on aastaid tühjalt seisnud ja laguneb aina rohkem. Seda teemat kasutati valimiskampaanias juba enne 2013. aasta kohalikke valimisi, kuid juttudest kaugemale jõutud ei ole. 

Nüüdseks on asi nii kaugel, et vald taotleb hoonet enda omandisse, kuid selgust, kust võtta raha, et ehitis korda teha, ning mida selle majaga lõpuks peale hakata, ikkagi ei ole. Arvestades, kuivõrd kiiresti on populaarsust kogunud sõitmine Elroni "porganditega", on selle hoone kasutuselevõtt ka jaamahoonena ehk aina enam õigustatud, küsimus on selles, kes hakkab seal opereerima ja jooksvaid kulusid kandma, kui maja taastamiseks isegi raha leitakse. Selleks peaks hoone atraktiivne olema ka ettevõtjatele. 

Jõhvi jaamahoone küsimus on tegelikult laiem: mida üldse hakata peale nõukaajast pärit hoonetega − need on justkui eredad näited stalinistlikust arhitektuurist, ent nende kordategemiseks ja ülalpidamiseks pole raha ning majad ei vasta ka tänapäeva vajadustele. Näiteks kunagised kultuurimajad. Jõhvis on see aastaid tühjana seisnud, vald seda lammutada ei luba, praegusel kujul pole see aga kellelegi vajalik. Palju kirgi on tekitanud ka Kohtla-Nõmme rahvamaja edasine saatus. Hoone ei vasta ohutusnõuetele ja tema ülalpidamine on kallis, kuid rahvamaja sulgemisele ja tegevuste üleviimisele kõrvalasuvasse koolimajja on vastu kohalik kogukond. 

Ühelt poolt on mõistetav, et ajaloolisi hooneid tahetakse säilitada, ent küsimus on selles, kust võtta selleks raha ja kas need vastavad ka tänapäeva vajadustele.  

Tagasi üles