Personalivahetus ei tohi riivata õiglustunnet

Kaire Viil, aasta koolitaja 2018, endine Jõhvi elanik

FOTO: Matti Kämärä / Põhjarannik

Tööintervjuuks harjutamise õpetustes soovitatakse valmis mõelda vastus küsimusele: "Kellena te näete end meie ettevõttes kolme aasta pärast?" Tööõnne ja digipõlvkonna uurijad ütlevad, et noorte töötajate käest pole seda kindlasti mõtet küsida, kuna nemad ei tea vahel isegi seda, kus nad on kolme kuu pärast.

Jõhvi vallavanem Martin Repinski väidab laupäevases Põhjarannikus, et kui kolleeg on ühel kohal pikalt töötanud, siis tema areng peatub ja see olevat fakt. Vallavanem ütleb samas intervjuus, et inimene ammendab end, kui ta istub üle kümne aasta ühes ametis, ning see pole talle hea.

Väidan, et iga inimene otsustab ise, kas ta paneb end kuskil töötades proovile mitukümmend aastat või mõne nädala. Kumbki äärmus pole läbinisti halb, et pelgalt staaži järgi töötajaid asjalike põhjendusteta välja vahetada.

Olen veendunud, et Jõhvi vallavalitsusest hiljuti ametist vabastatud haritlastest tippspetsialistid suudavad ise otsustada, kas ja millal nad sooviksid töökohta vahetada või ametialaselt hoopiski kannapööret teha. Hea ametnik tunneb ise, kui ülesanded ei too enam sära silma ega paku mõnusat pinget. Lausa vastupidi − organisatsioonikultuuri loovad paljuski seal pikemat aega tublit tööd teinud spetsialistid.

Kas näiteks Jõhvi kunstikool või Mihkli kirik oleksid linlaste poolt sama armastatud, kui seal ei töötaks legendaarsed, kümneid aastaid sama tööd teinud õpetajad? Meist igaühel on eri asutustes oma lemmikteenindajad, kelle pärast ei vahetata näiteks kingsepatöökoda, juuksurisalongi, meemüüjat või arstikeskust. Seega tasub kümme või rohkem aastat üht ja sama tööd teinud inimesi pigem väärtustada.

Loomulikult tuleb organisatsioonis vahel muudatusi teha ning pidevalt järelkasvule mõelda, kuid personalivahetus ei tohi riivata töökollektiivi ega linlaste õiglustunnet. Minu arvates on hiljuti Jõhvi vallavalitsusest lahti lastud neljal tippametnikul 21. sajandi tööeluks vajalikud võtmepädevused olemas: nad oskavad kasutada digitehnoloogiat, on ettevõtlikud ja elukestvad õppijad, oskavad inimestega suhelda. Iga haritlasest spetsialist on harjunud end pidevalt täiendama ja nõnda on eneseareng võimalik ka kümneid aastaid kindlas ettevõttes sama tööd tehes. Ametniku tööd ei saa võrrelda rutiinse konveieritööga, kus on hoopis teised psühholoogilised ohutegurid ning sundkorras tööülesannete vahetamine ja rotatsioon vajalikum.

Väärt elukogemusega uudishimulik inimene ei ammenda end, tekivad hoopis süvateadmised ning arukas stabiilne inimene on tore ettevõtte visiitkaart ja mainekujundaja. Olen kindel, et Jõhvi vallavalitsusest töölt vallandatud pädevad ametnikud on pühendunud, vastutustundlikud, enesekindlad, kõrge tööeetikaga, vaba mõtlemisega oma valdkonna arvamusliidrid.

Töökohta võib mõne aasta tagant vahetada, kuid kümme aastat pole kindlasti mingi verstapost, et asjalikke inimesi asja ees, teist taga töölt vabastada. Mis sest, et moodne digiajastu noor püsivat esimesel töökohal vaid kaheksa kuud.

Staažikad tugevad töötajad on organisatsiooni edulugusid ja legende. Igal juhil on õigus luua endale meelepärane meeskond, kuid see ei tohi haavata Jõhvi elanike õiglustunnet.

Martin Repinski praegust personalipoliitikat on mul endise Jõhvi elanikuna tülgastav kõrvalt vaadata ja meediakanalitest jälgida. Kas alati on nii, et annab jumal ameti, annab ka mõistuse?

Tagasi üles