:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/04/03/11922537t1hafdc.jpg)
Võib eeldada, et geoloogiateenistuse plaan puurida sel aastal Toila lähistele kaks 800 meetri sügavust auku tekitab kirgi.
JUHTKIRI: Puurauku ei maksa karta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti avalikkus on üle 30 aasta tagasi toimunud fosforiidisõja tõttu tundlik, et mitte öelda allergiline, igasuguste põhjalikumate maapõueuuringute suhtes. Puurauk maapõues tähendab osale inimestele otseselt looduse hävitamist, olgugi et keskkonnamõju nende aukude puurimisel pole.
Levinud on arusaam, et kui juba puurid on kohale veetud, siis ei lähe enam palju aega mööda, kui maapinda tekivad raua ja muude metallide kaevandamiseks sügavad lehterkaevandused. Ega siis puurimiseks kuluvat raha niisama tuulde ei lasta... Eks selliste hoiakute tõttu ei rutta ka keskkonnaamet uuringuluba väga nobedalt välja kirjutama.
Maapõueuuringutega seotud kartuste hajutamise vastu ei aita aga midagi muud kui järjekindel selgitustöö. Enne veel, kui hakkavad levima kõikvõimalikud jutud, et mida nad seal nüüd tuhnima hakkavad ning kuidas see kõik elukeskkonna ära rikub ja kinnisvara hinnad nullilähedaseks põletab, tuleks geoloogiateenistusel ja teistel uuringutega seotud riigiasutustel populaarteaduslikult selgitada, miks on riigile oluline koguda informatsiooni oma maapõuest. Et uuringud ei tähenda ühelegi äriühingule õigustatud ootust neid maavarasid kaevandama asuda.
Maavarade mõistlik kasutamine on paljude jõukate ja samas keskkonnasõbralike riikide, näiteks lähinaabrite Rootsi ja Soome rikkuse aluseks. Nende eeskuju tasub järgida.