Rahajagamise kunst

Aasta alguspäevad on kohalikes omavalitsustes ärevad, sest kohe-kohe tuleb paika panna maakondliku prioriteetsuse pingerida, mis määrab, millistel projektidel avaneb lähiaastail võimalus piirkondliku konkurentsivõime tugevdamise programmist euroraha küsida.

Jutt käib 23 miljonist eurost − lähemate aastate olulisimast investeeringurahast −, millega saab arendada ettevõtlust ja turismi, parandada inimeste liikumisvõimalusi ja linnade ilmet.

On positiivne, et prioriteetsust ei otsusta ainult kohalikud omavalitsused, vaid laiema vaate saamiseks on kaasatud ka maakonna mõjukamad ettevõtted ja asutused. Ettevõtteid-asutusi ja omavalitsusi on 40 hindaja seas umbes pooleks.

Põhjaranniku hinnangul peaks minema sammu kaugemale ja tegema hääletuse ka läbipaistvaks. Avalikkusel peaks olema võimalus jälgida, kuidas keegi on ühe või teise projekti kaalukust hinnanud ning põhjendanud. Sellega välistaks tagatoa kokkumängud, kus näiteks neli naaberomavalitsust lepivad kokku, et hääletavad üksteise projektide poolt. Sellega on oht, et pingerea tahaotsa nihkuvad projektid, kus kasusaajate hulk oleks oluliselt suurem.

Hindamise juures on siiski üks nüanss: kohalikud omavalitsused, ettevõtted ja asutused saavad küll võimaluse hääletada projektide prioriteetsuse üle, aga lõpliku otsuse teeb 15. jaanuariks maavanem.

Põhjus, miks maavanemal pole pelgalt häälte kokkulugeja roll, peitubki selles, et vajaduse korral lisada maakonna kui terviku pilku. Näitab ju varasem kogemus, et oma särk kipub olema kõige lähemal. See on ka inimlikult mõistetav, et Peipsi-äärsele inimesele võivad jääda emotsionaalselt kaugeks Narva arendusplaanid ja vastupidi. Maavanem peab siin olema õiglane kohtumõistja ning lähtuma maakonna kui terviku huvidest. Aga seda kõike tuleb avalikkusele suuta ka veenvalt põhjendada.