Maaelu väljasuremist saab veel peatada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimastel iseseisvuskümnenditel on rahvastiku liikumises domineerinud trend: maalt linna, sealt suuremasse linna ja edasi välismaale. Erinevalt loodusseadustest voolab tööjõud ülesmäge ehk siis madalamalt (palgatasemelt) kõrgemale.
Eestis on keskmine palk praegu tuhat eurot, Soomes kolm korda rohkem. Aga laevapilet maksab ju ainult mõned kümned ja aega kulub paar tundi. Nii ongi kerge tekkima otsus jätta oma pere ja sõbrad ning siirduda marjamaale kanu kitkuma või siibrit vahetama.
Üks on selge: nende voogude jätkudes on kahekümne aasta pärast Eestis poolteist linna ja sealt edasi veel kahekümne aasta pärast näidatakse viimaseid mulgikuubedes või murumütsides pärismaalasi Rocca al Mare vabaõhumuuseumis raha eest välisturistidele. SKT elaniku kohta on suur, sest piletiraha on kallis.
Tegelikult ongi asi väga hull. Eesti on tasahilju, aga järjekindlalt muutumas Sahara lõunaosa (Mali) või mõne Venemaa oblasti taoliseks linnriigiks, kus kogu elanikkond on kolinud pealinna ainsa hamburgeriputka või bensiinijaama ümber.
Üleskutsed "Tulge Tallinna, siin on puder paksem ja taevas sinisem!" on Eesti jaoks igal juhul enesehukatuslikud. Tegelikult on puder Soomes ju veel paksem, rääkimata Norrast. Eksivad kõik need, kes arvavad, et Eesti võiks toimida kui üks suur pommiauk, mille põhjaservas sädeleb päikese käes üksik kuldmuna. Ükski oaas ega heaolusaar ei saa eksisteerida ilma tagalata.
Väikesed ja keskmised maaettevõtted loovad enamiku töökohti ning võivad tegutseda nii teeninduse kui tootmise sfääris. Ent pangad sellistele heal meelel laenu ei anna, rääkigu nad mida tahes. Seega on maaelu kui sellise säilitamine eelkõige väikeettevõtluse küsimus.
Selge on see, et suurem osa maaettevõtlusest on niinimetatud elustiiliettevõtlus. Eesmärk ei ole kiiresti rikkaks saamine, vaid pere ära toitmine. Maaelu on praegu kahtlemata luksus ja selle eest tuleb peale maksta. Minu kodukülas − Konguta valla Mõrgi külas − kadus viimane lüpsilehm viis aastat tagasi. Õnneks naaberkülas mõni veel on, kust oma piima-või-kohupiima ostan. Muuseas: teisest naaberkülast Puhja vallas ostan kõik lihasaadused.
Millegipärast on Leedus suur osa mõne lehmaga majapidamisi alles. Kasvav osa eesti maaperesid ei suuda end aga ära toita ehk elus püsida. Siit siis põgenemine linna parketi peale või Tallinki laevale.
Jõgi ise tagurpidi ei pöördu. Selleks on vaja väga konkreetseid, selgesõnalisi ning jõulisi samme ja signaale valitsejatelt. Eelkõige on aga vaja probleemi olemust aduda ja tunnetada.
Kurb, et lähenevate valimiste eel mingit arutelu sellel suunal ei kostu ühestki parteist. Justkui asuksid kõik omavalitsused Tallinna kesklinnas. Me elame ikka stiilis: äkki läheb probleem mööda või ei saabugi. Enesepettus pidi olema meeldivaim ja laialdasemalt kasutatav käepärase pettuse vorm.
Arvestades, et varsti tahab maakeral süüa üheksa miljardit inimest, muutub muld piltlikult kallimaks kui kuld. Hiinlased juba ostavad seda üle ilma kokku. Hiljaaegu rentisid nad Ukrainalt viiekümneks aastaks Belgia-suuruse põllumajandusliku ala.
Kehvavõitu ilmale vaatamata on Eestis paradoksaalsel moel ühed maailma paremad tingimused liha ja piima tootmiseks ja seda nn mahetingimustes: meie veisele jagub karjamaad vabaks jalutamiseks. Eestis on viljakandvat maad, meil on hõreasustus ja üle poole on metsaga kaetud. Eestis on pool hektarit haritavat maad elaniku kohta. Rohkem on seda vaid Austraalias, Ukrainas, Kasahstanis, Lätis, Leedus ja Venemaal. Viimase puhul on muidugi kasutusefektiivsus küsimuse all.
Toidu ja energia julgeolek muutub väga kiiresti oluliseks teguriks. Eestil on selles kontekstis erakordne võimalus osutuda üheks elamisväärsemaks paigaks üldse. Kusjuures meil on veel meeles, mispidi labidas pihku käib ja kuidas vikatiga niita. Keskmine sakslane kasutas juba põlvkond tagasi mehhaanilist muruniidukit. Lisaks pole viimane põlvkond sakslasi kunagi metsa all jalutanud. Koolilapsed käivad loomaaias lehmi ja looduspargis õunapuid uudistamas. Kui laps kirvega puid lõhuks, viiks see südameinfarktini suvalise lapsevanema.
Siit esimene konkreetne ettepanek: maa müük välismaalastele tuleks keelata kohe. Euroopa Liidus sees seda teha ei saa, aga muudest riikidest ostjate suhtes kindlasti. See keeld peab olema eranditeta ning absoluutne. Rentida küll, aga mitte müüa. Lihtne tõde on: maad ei müüda. Küll aga okupeeritakse seda vahel juurde.
Maal kulgevad teed tuleb korda teha. Mõne mõttetu viadukti ehitamisele kulutatud suure rahaga oleks saanud väga paljudele kruusateedele kõva katte peale panna.
Maksude puhul on mul kaks ettepanekut. Et stimuleerida uute töökohtade loomist, tuleks kaaluda sotsiaalmaksu vabastust mingiks perioodiks. Ettevõtetele võiks kehtestada 10protsendilise tulumaksu, aga seda vaid Tallinnas. Liikudes väiksemate linnade ja keskuste poole, oleks maksumäär väiksem: Tartus näiteks 7 ja Põltsamaal üks protsent. Paljudes maapiirkondades (ma ei pea silmas pealinna ümbruse valdu) ehk siis enamikul Eestimaast oleks maksumäär endiselt null.
Minu meelest on ka mõistlik ühendada põllumajandus- ja keskkonnaministeerium ning nimetada see ümber maaeluministeeriumiks. Siseauditit vajaksid aga politsei- ja piirivalveameti eeskujul kõik meie riigiasutused ja omavalitsused.