Kohalikud teemad on valimisprogrammides tagaplaanil
/nginx/o/2017/12/20/7424561t1h0fdc.jpg)
28. jaanuar 2015, 22:24
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigikogu valimistel edu saavutamiseks tuleb erakondadel olla ühtlaselt tugev kõikides valimisringkondades, mida on kokku 12. Mahukates ja põhjalikes programmides ei ole enamik erakondi pidanud aga kohalike teemade esiletoomist kahjuks kuigi tähtsaks.
Kui piirkondlikud probleemid neis pikkades tekstides ka pälvivad tähelepanu, siis pahatihti on sõnavalik teadlikult selline, mis jätab väga avara tõlgendamisruumi ega kohusta otseselt millekski.
Reformierakond näiteks tõdeb üldsõnaliselt, et taotleb regionaalsete erinevuste vähendamist (tuues seejuures eraldi esile Ida-Virumaa), ning lubab sel eesmärgil revideerida riiklike vahendite suunamist tasandusfondi kaudu. Mingit konkreetset lubadust sellega ei kaasne. Mõnevõrra selgem on oravapartei lubadus tagada Ida-Virumaale aastas vähemalt 100 täiendava vormikandja kohalolu. Selleks on plaanis luua Narva politsei kiirreageerimisüksuse väljaõppekeskus ja sisekaitseakadeemia praktikabaas.
Sotsid peavad vajalikuks luua venekeelse tele- ja multimeediakanali esinduse Ida-Virumaal, jättes küll lahti rääkimata, kas selle all mõeldakse kahe töökohaga reporteripunkti või loodava telekanali peakontorit koos stuudiote ja kõige muu vajalikuga. Tegelikult on see ju päris oluline vahe. Samuti lubatakse Ida-Virumaale suunata riigi raha venekeelse õigusabi kättesaadavuse parandamiseks. Regionaalpoliitiliselt laiemalt on tähelepanuväärsed lubadused langetada sotsiaalmaksumäära 33 protsendilt 30 protsendini nende töötajate puhul, kelle elu- ja töökoht asuvad väljaspool Harjumaad. Samuti plaanitakse riigihangete puhul hakata arvestama regionaalset mõju, aga kuidas − jääb esialgu saladuseks.
Keskerakond pühendab oma tähtsuselt teisele tugipunktile pealinna kõrval valimisplatvormis sootuks vähe tähelepanu, nimetades Ida-Virumaad vaid lubaduse puhul tõsta sisekaitseteenistujate regioonitasu. Konkreetseid numbreid seejuures pole. Üsna üldsõnaline on kogu regionaalpoliitika peatükk, kui mitte arvestada kavatsust asuda koos Eesti Pangaga rajama maapiirkondades sularahaautomaatide võrgustikku.
Praegustest parlamendierakondadest on kohalike teemadega teistest rohkem vaeva näinud Isamaa ja Res Publica Liit. Nii Kagu-Eesti kui Ida-Virumaa kohta on nende programmis isegi eraldi peatükid. Ida-Virumaa kohta on kirjas 9 punkti ja mõned neist ka üsna konkreetsed. Võetakse ette uus katse tuua Ida-Virumaale üle sisekaitseakadeemia. Lisaks tooks IRL Ida-Virusse üle ka riigimetsa majandamise keskuse, kaitseressursside ameti ja teisigi riigiasutusi. Korruptsiooni ohjeldamiseks Ida-Viru suurtes linnades on kavas luua prokuratuuri ja kapo ühine töörühm.
Üldsõnaliselt rõhutatakse vajadust hoida ja arendada Ida-Viru tööstust ning toetada tööstusparkide loomist. Lubatakse eraldi programmiga toetada Ida-Viru koole ja gümnaasiume ja maakonna potentsiaali arvestavate erialade õpetamist kolledžites ning alustada Narva vanalinna taastamist.
Iseküsimus on, kuivõrd suudab IRL veenda, et ta nende kirjapandud plaanide teoks tegemisega hakkama saab. Näiteks seesama märgilise tähtsusega sisekaitseakadeemia ei liikunud sentimeetritki Ida-Viru poole ka sel ajal, kui IRL koalitsioonis oli. Ka opositsiooni jäädes õnnestus tal sellele plaanile leida riigikogus teistest erakondadest vaid üksikuid toetajaid, nagu näitas läinud sügisel toimunud hääletus.
Reformierakond näiteks võtab oma programmis selle teema täiesti üheselt maha, kinnitades, et sisekaitseakadeemia põhiline õppekompleks arendatakse välja Tallinnas.
Arvestades seda, kuidas arengukäärid pealinna ja ülejäänud Eesti piirkondade vahel aasta-aastalt laienevad, olnuks loogiline oodata, et erakonnad pööravad sellele teemale oma valimisprogrammides märksa põhjalikumat tähelepanu.
Selle asemel, et pühenduda konkreetsete lahenduste otsimisele, kuidas pidurdada elanike lahkumist, mil moel toetada kohalikku ettevõtlust ja parandada elukeskkonda, on mindud lihtsamat teed. Valijate südameid püütakse võita üksteise ületrumpamisega selles, kes kavatseb alandada rohkem makse ja tõsta seejuures toetusi ning alampalga määra. Justkui need oleksid üleüldise jõukuse kasvatamise kokteili põhilised komponendid.
Seda on ju ilus korraks uskuda, aga valimistejärgses hallis argipäevas, kui hakkavad tulema teated järjekordsetest ettevõtetest, kes Eesti eri otstes töötajaid koondavad ja uksi sulgevad, selle segujoogi võlujõud enam ei toimi. Igaüks peab ise vaatama, kuidas hakkama saab. Valimiste võitjatel ei ole siis sellest aga enam suurt sooja ega külma. Olgugi et riigimehelikkus peaks tähendama seismist Eesti tasakaalustatud arengu eest.
Järelejäänud nädalad on viimane võimalus võtta häältenoolijatelt nööbist ja kannatlikult pärida, milline on nende plaan, et elu pealinnast kaugemal välja ei sureks. Need, kel sellele põhimõttelisele küsimusele on asjalikud vastused olemas, võiksid olla väärt ka teie häält.