Rahalubajatesse tuleb suhtuda umbusuga

Vaadates valimiseelses rallis osalevate erakondade lubadusi, jääb vägisi mulje, et selles poliitvõistluses on paljudel kas kadunud reaalsustaju või käib teadlik bluffimine. Lubatakse tõsta toetusi ja pensione, teha soodustusi ja alandada samal ajal makse. Ühesõnaga on enamik lubadusi seotud lisakulutustega, samal ajal kui maksude alandamisega peaksid vähenema ka riigieelarve tulud. Lisaks kõigele ootavad aga alatasa palkade tõstmist paljud riigipalgalised: politseinikud, õpetajad, arstid...

Kui küsida aga lubajatelt, kust peaks tulema lisakulutuste jaoks kate − seda enam, kui kõik valitsused on kinnitanud kui ühest suust, et eelarve tasakaal on püha ning riik laenu ei võta −, läheb jutt segasemaks. Midagi räägitakse majanduskeskkonna parandamisest ja investeeringute meelitamisest, kuid see kõik kõlab üsna õõnsalt ja üldiselt.

Kas siis erakondade kontorites on valimisprogrammide koostajate matemaatikateadmised puudulikud? Kindlasti mitte. Küllap on igas parteis inimesi, kes teavad, et ei saa võtta rohkemat sellest, kui parajasti võtta on. Küll aga usutakse, et mida suurem lubaduste koorem, seda võimsam saab olema valimistulemus. Küllap valija osa lubadustest unustab, osa saab aga välja vabandada sellega, et uue valitsuse loomise käigus tuli teha järeleandmisi. Seepärast on meie soovitus valijale: suhtuge kriitiliselt lubadustesse, mis rahvale üleöö rikkust ja õnne kuulutavad. Pigem uskuge neid, mis ütlevad konkreetselt, kust tuleb raha riigi ühe või teise kulutuse suurendamiseks.