Asbesti sisaldavad vanad ehitusmaterjalid on ohtlikud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elukeskkonna puhtana hoidmiseks tuleb kõigil hoolitseda, et tekitatud jäätmed ei kahjustaks loodust ega tervist. Tihti ei teata, et vanad ehitusjäätmed sisaldavad ohtlikku ainet asbesti, mida tuleb käsitelda eriti ettevaatlikult ja ära anda ohtlike jäätmete kogumispunkti.
Jäätmed jagunevad tava- ja ohtlikeks jäätmeteks. Ohtlikud on jäätmed, mis võivad kahjustada keskkonda ja tervist. Selliste jäätmete hulka kuulub mitmeid igapäevases majapidamises kasutatavaid esemeid-tooteid. Elame selliste asjadega rõõmsalt lähestikku ning tavaliselt ei mõtle, millist ohtu need võivad kujutada. Näiteks ei teata, et vana eterniitkatust vahetades tekib suures koguses ohtlikke jäätmeid, sest eterniit sisaldab asbesti, mis on väga ohtlik aine. Asbest on kuumusele ja keemilisele töötlusele väga vastupidav kiuliste silikaatide klassi kuuluv mineraal. Tihkeks struktuuriks seotud olekus, näiteks asbesttsemendist toodete puhul, on asbest ka vees lahustumatu.
Asbesti käitlemisel võib õhku paiskuda asbesti sisaldavat tolmu, mis ei ole silmaga nähtav, sest need asbestikiud on väga väikesed. Mürgine mikroskoopiline tolm satub hingamisteede kaudu organismi ning võib põhjustada asbestoosi, kopsuvähki ja teisi kopsuhaigusi. Seetõttu keelati asbesti sisaldavate materjalide müük ja kasutuselevõtt juba 2001. aasta 1. juulist. Enne seda paigaldatud või kasutusel olnud asbestikiude sisaldavaid tooteid on lubatud kasutada kuni nende kasutusest kõrvaldamiseni või ettenähtud kasutusea lõpuni, mil nad tuleb asendada asbestivabade materjalidega.
Kuna Eestis on aastakümnete jooksul kasutatud palju asbesti sisaldavaid materjale - eriti eterniiti ja isolatsioonimaterjale -, tekib majade remondil ja lammutamisel ka suurtes kogustes asbestijäätmeid. Kahjuks suurem osa neist prügilasse ei jõua, vaid satub metsa alla või kaevatakse maa sisse. Sagedased on ka juhtumid, kus eterniit purustatakse ning kasutatakse metsateede täiteks. Sellise tegevusega ohustatakse kõiki, kes hingavad: iga kord, kui auto sõidab üle teel olevate eterniiditükkide, paiskub õhku asbesti sisaldavat tolmu. Asbestitolm jääb oma füüsikalise olemuse tõttu õhku hõljuma ning ei sadestu. Tolm hõljub, kuni mõni elusolend tolmu sisse hingab.
Asbesti sisaldavat materjali tuleb käsitleda väga ettevaatlikult, et seda võimalikult vähe vigastada. Pinnad ja materjal tuleb hoida niisked, et vältida tolmu teket ja levikut. Asbestitolmu ja muude väikestest asbestiosakestest koosnevate jäätmete pakendamisel soovitatakse kasutada tugevaid kahekordseid plastkotte. Sisemist kotti ei tohi ääreni täita, vaid mõlemat kotti peab saama korralikult ja võimalikult õhutühjalt kinni siduda. Suuremate ja teravate servadega asbestijäätmete puhul tuleb vältida jäätmetükkide väiksemaks tegemist. Sellised tükid saab pakkida näiteks kahekordsesse kilesse või muusse sobivasse materjali. Asbesti sisaldavaid materjale tuleb transportida kaetult, kinnises transpordivahendis või kotis.
Olmes tekkivate ohtlike jäätmete kogumise peab korraldama kohalik omavalitsus, keda toetatakse SA Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK) kaudu jäätmekäitluse arendamisel. Jäätmejaama ehitamiseks saab omavalitsus küsida toetust 90 protsenti selle maksumusest. Toetust saab küsida ka elanikelt ohtlike jäätmete, sealhulgas eterniidijäätmete kogumise ja käitlemise kulule, kui jäätmejaamal on vajalikud load olemas. Eestis on juba palju omavalitsusi, kes selle teemaga usinasti tegelevad, ning eelmisel aastal toetati KIKi kaudu omavalitsuste projekte eterniidijäätmete käitlemise kulude osas rohkem kui 100 000 euroga. Seega tuleks ohtlike jäätmete äraandmise võimalusi uurida kohalikust omavalitsusest.