Ida-Viru pole juba ammu Tuhkatriinu

Foto: Peeter Lilleväli

Foto: Peeter Lilleväli

Üks riigikogusse pürgiv poliitik teatas ühel hiljutisel debatil, et Ida-Virumaa on nagu Tuhkatriinu, kellest saab printsess, ja  tema tahab olla prints, kes aitab võõrasema juures  rasket elu taluma pidanud  piigal õiget kinga leida.

Avaliku elu tegelased on Ida-Virumaad võrrelnud nii inetu pardipoja kui  teiste  muinasjututegelastega, kes on õnneliku lõpuga lugude alguses olnud tõrjutud ja tagakiusatud.

Tegelikult ei ole Ida-Virumaal midagi sellist viga, mis võrdluses teiste Eesti piirkondadega annaks põhjust talle mis tahes halva või õnnetu varjundiga  silte külge riputada. Ammugi ei ole see kant, kus on igav elada ega toimu midagi põnevat.

Olgu selle kinnituseks kiirülevaade läinud laupäeva suurematest sündmustest Ida-Virumaal.  Kurtna järvede vahel sõitis tuhat inimest Alutaguse suusamaratoni. Kohtla-Nõmmel tantsis maa peal ja maa all 700 inimest kaerajaani tuhamägede tantsupeol. Kiviõli mäele tulid sajad  inimesed jälgima freestyle-suusatamise tulevikulootuse Kelly Sildaru imehüppeid äsja avatud lumelauapargis. Jõhvi kinos Amadeus võis vaadata Oscari nominendiks tõusnud Eesti-Gruusia mängufilmi "Mandariinid".

Narva kolledži ruumides pidas europarlamendi raha eest oma valimiskampaaniamaigulist ja rohkesti üle Eesti kõmu tekitanud konverentsi Yana Toom. Tõsi, see üritus pakkus  narvalastele märksa vähem huvi kui samal ajal Narva jäähallis toimunud Eesti meistrivõistluste tuline hokilahing kohaliku meeskonna ja pealinna pantrite vahel.

Loodushuvilisel tasus sõita Valastele, et oma silmaga imetleda, kuidas tormituules jäätunud juga ja kaldapealne olid muutunud justkui "Lumekuninganna" filmi looduslikuks võtteplatsiks.

Tuhkatriinul ega ka inetul pardipojal ei tasunud sellistest  vaba aja sisustamise võimalustest isegi unistada.

Ometigi tuleb Ida-Virumaal endiselt tõestada, et tegu ei ole mingi hädaoru ega hirmsa paigaga, kus elu on hall ja ümberringi kurjad inimesed. Ammustel aegadel  sügavalt juurdunud  müüdid  ja stereotüübid taanduvad visalt.

Tõsi on, et see  probleemide pundar, mille see kant nõukogude aja pärandina kaasa sai, sisaldas rohkem tugevaid umbsõlmi, kui oli neid mujal Eestis. Nende mõjud avalduvad osaliselt veel ka praegu. Nii tööpuudus  kui muud sotsiaalsed probleemid tulenevad suuresti sellest, et  Ida-Virumaale oli koondunud nii palju sellist tööstust, millel turumajanduses ei saanudki olla tõsiseltvõetavat eluvõimalust. Peaaegu kõike oli muutunud aegade jaoks  liiga palju: tehaseid, inimesi, kortermaju, koolimaju, kultuurimaju...

Viimase 25 aasta jooksul on Ida-Virumaal tulnud tohutult vaeva näha, et kohaneda pöördeliste muutustega. See on olnud paras kannatuste rada, mille läbimise käigus on elanikke jäänud tervelt kolmandiku ehk 75 000 võrra vähemaks.

Kadunud on sadu ettevõtteid, kuid allesjäänud on pärast põhjalikke ümberkorraldusi tugevdanud konkurentsivõimet. Seejuures reostavad nad ka keskkonda varasemast märksa vähem, sest rangeid nõudeid täitmata polekski võimalik enam tegutseda.  On toimunud omalaadne saneerimisprotsess, mille käigus on Ida-Virumaale püsima jäänud kõige sitkemad, nutikamad ja vitaalsemad. Nii ettevõtted kui inimesed.

Kuigi paljud on pidanud siit lahkuma, on põnev muutuste aeg tõmmanud maakonda ka hulganisti uusi ettevõtlikke inimesi, kes näevad siin ägedaid eneseteostuse võimalusi. Suuresti ka tänu neile on praegune Ida-Virumaa hoopis teistsugune kui veerand sajandit tagasi. Sellest kandist ei tohiks olla põhjust enam rääkida kui riigi Achilleuse kannast, vaid pigem veel liiga vähe avastatud võimaluste maast.

Selles maakonnas on igas mõttes erinevaid toone ja kihte rohkem kui kusagil mujal. See mitmekesisus on eriline rikkus, mida head poliitikud peaksid oskama nii piirkonna enda kui kogu riigi huvides veelgi paremini ära kasutada.  Vähem ümmarguse jutu veeretamist  Ida-Virumaa potentsiaalist ja üldsõnalisi tegevuskavasid ning  rohkem konkreetseid otsuseid, mil moel seda Eesti jaoks niivõrd olulist piirkonda veelgi tugevamaks muuta.

Rahvaarvu vähenemisele vaatamata on 150 000 elanikuga Ida-Viru endiselt üks Eesti suuremaid maakondi ja piirkondlikke turgusid, kus leidub hakkajatele nii vaba ruumi  kui ka ostujõudu.

Kui kellegi peas pesitseb häiriv eelarvamus, et Ida-Virumaa on läbi ja lõhki vene kants, siis tasub meelde tuletada, et eestlasi elab siin 30 000. See on samas suurusjärgus elanike arvuga paljudes Eesti maakondades.

Idavirulastel pole mõtet põdeda, et nende kohta käivad mõned vanad negatiivsed müüdid ikka veel aeg-ajalt  märku annavad. Tuleb ise oma tegemistest ja kasvavast kaalukusest Eesti elus rohkem ja pidevalt teada anda. Nii tekib tugevam emotsionaalne side ülejäänud Eestiga ja võidetakse veelgi rohkem sõpru, kes ei usu, et kilomeetripostid valetavad, kui näitavad, et Jõhvi asub pealinnale lähemal kui Tartu.

Ida-Virumaa pole juba ammu Tuhkatriinu. Aga las mõned riigikogusse pürgijad usuvad end pealegi kristallkingaga printsi rolli, kui see vaid motiveerib neid maakonna arengusse kõvemat panust andma.