Karistusõiguse revisjonist keeleseaduse kontekstis

FOTO: Peeter Lilleväli

FOTO: Peeter Lilleväli

19. juunil 2014 võttis riigikogu vastu karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse, mis jõustus 1. jaanuaril 2015.

Karistusõiguse revisjon seadis eesmärgiks täpsemalt piiritleda kuritegu ja väärtegu, viimase puhul omakorda väärteokaristust ja haldussundi, vähendada karistatavate tegude arvu ja vältida ülekriminaliseerimist. See tähendab, et seal, kus rikkumise lõpetamiseks piisab haldussunnist, ei ole otstarbekas rakendada väärteokaristust, karistamine olgu äärmine abinõu (ultima ratio).

Keeleseaduses sisalduvaid karistusnorme vaagides näeme, et sisuliselt on iga seadusrikkumise puhul võimalus väärteomenetlust alustada ning väärteokaristus määrata, mis toob kaasa ka rikkuja kandmise karistusregistrisse. Nii näiteks võib karistada ametiisikut, kes on eksinud eesti keele kasutamise nõude vastu asjaajamises, isikutega suhtlemisel või avaliku teabe edastamisel; teenindajat, kes ei suuda klientidega eesti keeles suhelda; ettevõtjat või kaupmeest, kelle toodetel, avalikul sildil või veebilehel puudub eestikeelne teave; tööandjat või töötajat, kes ei oska eesti keelt seaduses nõutud tasemel. Need on vaid osa keeleseaduse võimalikest rikkumistest, millega keeleametnikud kõige sagedamini kokku puutuvad ning mille puhul keeleametnik peab otsustama sunnivahendi rakendamise.

Keeleinspektsiooni mitme aasta järelevalvetulemuste põhjal võib öelda, et väärteokaristuse kohaldamisega päädib keskeltläbi 10-12% tuvastatud rikkumistest. Näiteks 2013. aastal tuvastatud 2261 rikkumisest alustati väärteomenetlus 280-l juhtumil, sh tehti 143 hoiatamismenetlust (mida ei kanta karistusregistrisse) ja 137 kiirmenetlust. 2014. aastal tuvastatud 1483 rikkumist lõppesid 52 hoiatustrahvi ning 75 rahatrahviga.

Karistusõiguse revisjoni käigus tehtud keeleseaduse karistusnormide analüüs näitas, et kahe keeleseaduses kirjeldatud väärteokoosseisu puhul ei ole isiku karistamine väärteo korras põhjendatud, kuna soovitavaid eesmärke on võimalik saavutada ka haldussunni abil. Muudatused puudutavad keeleseaduse paragrahve 34 ja 37.

Kuni 31. detsembrini 2014 võis keeleseaduse § 34 lõigete 3 ja 4 alusel isikut karistada juhul, kui üldsusele näidatavale võõrkeelsele filmile lisatud eestikeelne tõlge ei vastanud sisult või vormilt originaalile. Lahti seletatuna tähendab see, et kui tõlkija tegi võõrkeelse filmi tõlkimisel mõne kirjavea või tõlkis midagi valesti, võis keeleametnik määrata selle eest rahatrahvi, füüsilisele isikule kuni 400 eurot ning juriidilisele isikule kuni 1300 eurot.

Alates 1. jaanuarist 2015 tõlkevigade eest kedagi karistada ei saa, küll aga võib karistuse määrata juhul, kui tõlget üldse ei ole. Võõrkeelse teksti eestikeelne tõlge peab endiselt sisult ja vormilt originaalile vastama, kuid rikkumise tuvastamise korral kasutab keeleametnik haldussundi, st teeb ettekirjutuse rikkumise lõpetamiseks.

Tegelikus elus on seda viimastki vaid haruharva vaja läinud, sest tõlke kvaliteedi kohta saabunud kaebuste menetlemisel oleme saatnud asjaomasele isikule märgukirja, milles oleme juhtinud puudustele tähelepanu ja manitsenud edaspidi hoolikamad olema.

Kuni 31. detsembrini 2014 võis keeleseaduse § 37 alusel karistada väärteo korras nii tööandjat, kes jättis töötajale keeleoskusnõude rakendamata, kui ka töötajat, kelle eesti keele oskus oli tööülesannete täitmiseks liiga napp.

Alates 1. jaanuarist 2015 võib väärteo korras karistada tööandjat, kui ta ei ole töötajale keelenõuet kehtestanud või ei ole suutnud selle nõude täitmist tagada. Töötajat aga kehva eesti keele oskuse eest väärteo korras karistada, st talle rahatrahvi määrata ei saa. Mis muidugi ei tähenda, et töötajate suhtes keelenõuded enam ei kehtiks.

Need kehtivad endiselt ning ebapiisav keeleoskus ja sellekohase tunnistuse puudumine on endiselt seadusega vastuolus, kuid töötaja mõjutamiseks saab edaspidi trahvi määramise asemel rakendada haldussundi − teha talle ettekirjutus parandada oma keeleoskust ja sooritada nõutav tasemeeksam.

Keeleseaduse täitmise järelevalve tulemuslikkuse analüüs on näidanud, et väärteotrahvi määramine ei ole trahvitute eesti keele oskuse paranemisele kuigi palju kaasa aidanud. Trahv ära makstud, jääb inimesele mulje, et karistus on kätte saadud ning sellega asi lõpetatud − jääb ainult solvumine ja pahameel, et riik on karistusregistrisse kandes nad kurjategijaks tembeldanud.

Alates 2015. aasta algusest on keeleoskusnõude rikkumiste menetlemisel esmaseks mõjutusvahendiks ettekirjutus. Koos ettekirjutusega võib keeleametnik asendustäitmise ja sunniraha seaduse kohaselt teha sunnirahahoiatuse, et mõjutada isikut ettekirjutust vabatahtlikult täitma.

Keeleinspektsiooni viimaste aastate järelevalvepraktika on näidanud, et keeleoskusnõuete täitmise tagamiseks on sunniraha rakendamine tulemuslikum, samas ka paindlikum. Sunniraha suuruse määramisel on võimalik arvestada jõupingutusi, mida inimene on riigikeele õppimisel teinud. Kui ettekirjutus täidetakse, siis sunniraha ei rakendata. Kui aga ettekirjutus jääb täitmata, siis võib sunniraha rakendada täpselt nii kaua või nii mitu korda, kuni ettekirjutus täidetakse. Sunniraha ülemmäär keeleoskusnõuete rikkumise puhul on 640 eurot ja igaüks võib ise arvutada, mitme keelekursuse eest tasumiseks tal sellest rahast jätkuks.

Sunniraha rakendamist (mida tihti ekslikult trahvimiseks nimetatakse) ei loeta karistamiseks ja inimest, kellele on sunniraha määratud, karistusregistrisse ei kanta.

Kokkuvõttes võib öelda, et keeleseaduse puhul on karistusõiguse revisjon oma eesmärgi täitnud: seadusest on välja jäetud esiteks need karistusnormid, mida kunagi ei ole rakendatud (subtiitrite sisu- või vormivead); teiseks aga ei käsitata kehva keeleoskust enam väärteona, sest selle parandamiseks annab haldussunni vahendite järjekindel rakendamine märksa paremaid tulemusi.

Tagasi üles