Populism kui valimisrelv

Peaaegu kõigil valimistel puutuvad valijad kandidaate kuulates kokku populistlike lubaduste ja loosungitega ning üldiselt on terminil "populism" negatiivne tähendus. Kui uurida sõnaraamatuid, siis nende järgi tähendab populism rahvapärasust, odavat populaarsust taotlevat poliitikat ning võimule pürgimisel rakendatavat demagoogia sugemetega tegevust.

Sageli näeme seda, kuidas erakonnad vastakuti üksteist populismis süüdistavad ning konkurentide lubadusi sellega materdavad, ent kui vaatame kritiseeriva partei enda lubadusi, siis leidub sealgi sageli palju loosunglikku ja ebareaalset.

Politoloog Annika Uudelepp võrdles populismi poliitikas dopinguga spordis. Selles mõttes võib muidugi nõustuda, et mõlema puhul on tegemist pettuse kasutamisega parema lõpptulemuse saavutamiseks. Ainult et kui dopingujuhtumite avastamiseks on loodud väga võimsad organisatsioonid ning juhtumeid käsitletakse väga karmilt, üldjuhul lõpevad need võistluskeeldudega, siis populiste ei võta keegi rajalt maha. Jääb vaid lootus valija tervele ja kainele mõistusele.

Mida see tähendab, kui üks erakond lubab riigi rahvale tagasi anda? Kas rahvas siis ei valigi riigikogu, on sõnum? Aga kuidas ja kuhu see erakond siis kandideerib? Aga kui teine partei lubab tõsta miinimumpalga 1000 euroni, siis kuhu pannakse need tuhanded töötud, kes pankrottide ja koondamiste tõttu tööta jäävad? Ja mis saab pensionäridest, kes algava hinnaralli tõttu oma 300-400 euroga kuus kuidagi enam välja ei tule?

Need on küsimused, mille abil valijad, meedia ja ka konkureerivad erakonnad saavad ja peavad ebareaalseid lubadusi paljastama. Sest meil pole mingit põhjust arvata, et kui ahvatlevate ja õhku täis lubaduste najal saadaksegi võimule, neid seejärel ka täitma asutakse. Siis on juba uus reaalsus ning valimisjärgses pohmellis kehitatakse õlgu ja öeldakse: täidaksime oma lubaduse küll, aga näe, koalitsioonipartner pole nõus.