Uurimise aususest

Kui meie politseijuhid on aastaid kinnitanud, et politsei menetleb kõiki kuritegusid seadusest tuleneva põhjalikkusega ning mingeid kriminaalasju tolmuma ei jäeta, siis pärast seda, kui politsei peadirektori ametisse asus Elmar Vaher, on see retoorika muutunud. Möödunud aasta lõpus tunnistas ta ühes intervjuus avameelselt, et politsei ei suuda olemasoleva ressursiga kõiki kuritegusid uurida.

Tegelikult ütles ta välja selle, mida väga paljud kuriteoohvrid teadsid juba ammugi. Kes teab, kui palju on Eestis inimesi, kellel on tulnud kokku puutuda tõdemusega, et sisuliselt pole nende asjaga keegi tegelnud. Formaalselt on avaldused esitatud, ütlused võetud, kuid reaalselt mingeid toiminguid ei tehtagi.

Eile ütles ka Viru ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Margus Gross välja, et kuritegude menetlemisel oleks mõistlik teha valikuid, kuna kõigega nagunii kvaliteetselt tegelda ei jõua. Ja see tuleks rahvale selgelt välja öelda.

Iseasi on, kuidas mõjub selline samm riigi ja politsei usaldusväärsusele, kui inimestele antakse signaal: "liiga tühiste kuritegudega" me ei tegele, aga avaldus tooge ikka, ehk tuleb asi näiteks mõne teise kuriteo uurimise käigus juhuslikult välja. Me saame aru, et kui raha on vähe ja inimesi napib, on oluline, et eelkõige saaks avastatud raskemad kuriteod. Aga sellisel juhul tuleb ühiskonnas saavutada ka sellekohane kokkulepe. Ühest küljest pole ju tõepoolest mõtet kuriteo uurimist imiteerida ja aega paberimäärimisele kulutada. Teisalt aga tuleb iga juhtumi puhul kodanikule otse öelda: sinu vargusjuhtumit me uurima ei hakka, sest see on liiga kulukas, arvestades seaduserikkumise kaalu, aga kui su jalgratas peaks juhuslikult kusagilt välja ilmuma, siis võtame ühendust.