Rahvaalgatus, mis kujundas meie riigi palge

Foto: Põhjarannik

Foto: Põhjarannik

Kui täna küsiks keegi, kas Eestis on võimalik läbi viia kodanikualgatus, milles lööb kaasa 800 000 eestimaalast, peetaks seda küsijat ilmselt sinisilmseks idealistiks ning vastataks üsna kiiresti "ei". Nii suurejooneline algatus eeldaks ju kogu aktiivse elanikkonna kaasamist.

See eeldaks mingit ühist rahvuslikku eesmärki või siis nii suurt ja teravat probleemi ühiskonnas, et valdav enamik elanikest peaks vajalikuks selle lahendamisele õlg alla panna. Praegu on sellise mastaabiga probleeme või algatusi raske ette kujutada, kuid veerand sajandit tagasi vastasid sajad tuhanded meie kaasmaalased just sellisele eksistentsiaalsele probleemile.

Meil oli oht jääda vähemuseks omaenda kodumaal, oht sulanduda Moskvast juhitud poliitika tagajärjel ühtse nõukogude rahva sekka. Ja oht minetada alatiseks võimalus sellise Eesti riigi loomiseks, mille mõtteks on meie põhiseaduse kohaselt "tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade".

1980. aastate lõpus tõstis Eestis pead mõte omariikluse taastamisest, mida loodeti saavutada Nõukogude Liidu sisekriisi süvenedes. Küll aga ei olnud ühest vastust küsimusele, kuidas seda teha ja mis alustel.

Sisuliselt oli valikuid kaks. Kas soodsa juhuse tekkides kuulutada välja iseseisvus ning eralduda Nõukogude Liidust, mis tundus paljudele lihtsam ja vähem konfliktsem? Kuid nii oleks jäänud vastuseta põhiline küsimus: kes on õigustatud otsustama Eesti tuleviku üle?

Sellisel juhul kõik Nõukogude Eesti sissekirjutusega elanikud, kaasa arvatud Nõukogude armee. See tähendanuks ka endise liiduvabariigi jätkuvaid kohustusi Venemaa suhtes. Nagu kirjutas hilisem Eesti Kongressi liige Toomas Haug: "Ei ole ilus kaunistada end võõraste sulgedega, hoopis rumal on aga kiinduda võõrastesse ahelatesse."

Õnneks kerkis esile ka teine valik: taastada Eesti sõltumatus selle riigi järglasena, mis kuulutati välja 1918. aastal, ning selle kodanikkonnaga, mis oli Eesti Vabariigil kuni Stalini teostatud okupatsioonini.

Rahvusvahelise õiguse põhjal eksisteeris Eesti Vabariik ju juriidiliselt edasi. Seega oli kõige loogilisem ja rahvuslike huvide − Eesti rahva säilimise  seisukohalt kõige otstarbekam püüda taastata juba olemasoleva ning rahvusvaheliselt tunnustatud riigi iseseisvust. Õiguslikult väljendus kõik see järjepidevuse põhimõttes.

Meile sai üsna ruttu selgeks, et Eesti riikliku järjepidevuse tegelik kandja on ka füüsiliselt säilunud − selleks on Eesti Vabariigi kodanikkond. Ainult et kes need kodanikud siis on? Kõigil olid taskus punapassid...

Nii tekkiski idee kogu kodanikkond uuesti üles lugeda, mis sisuliselt tähendas kodanikualgatuse korras läbi viidud rahvaloendust. Nii seda aprillist 1989 tegema asutigi: moodustati vabatahtlikest komiteed, kus panid end kirja kõik sünnijärgsed Eesti kodanikud ja nende järglased. Kümne kuuga registreeris end 790 000 inimest praktikas veel mitte eksisteeriva Eesti Vabariigi kodanikena. Nad julgesid tunnistada oma allkirjadega riiki, mida tegelikkuses veel polnud.

Inimesed panid end kirja kultuurimajades, kirikutes, aga ka lihtsalt tänavale üles seatud loenduspunktides. Selle tulemuseks oli mitte üksnes sadade tuhandete registreerimine, vaid murrang nende sadade tuhandete teadvuses. Enda Eesti Vabariigi kodanikuks kuulutamise deklaratsioonile allkirja andmine tähendas aastakümneid sisendatud hirmu ületamist.

Senisest suurema autonoomia taotlus asendus uue rahvusliku eesmärgiga. Tegelikult kujunes kodanike registreerimine kõige võimsamaks ning õigusjõulisemaks rahvahääletuseks täielikult iseseisva rahvusriigi poolt. Just kodanike komiteede liikumise kaudu pandi alus meie riigi iseseisvuse taastamisele. Just see oli liikumine, tänu millele saame peagi tähistada Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva.

Registreeritud valisid veebruaris 1990 enneolematu, 90protsendilise osavõtuga oma esinduskogu − Eesti Kongressi, kellel oli kodanike mandaat taastada okupeeritud Eestis seaduslik riigivõim ja taastada Eesti riik rahvusvaheliselt kogu aeg tunnustatud Eesti Vabariigi õigusjärglasena. Eesti Kongressi esimesest istungist täitus 11. märtsil 25 aastat.

Eestis kujunes praktiliselt ainsana Nõukogude Liidu provintsidest selline võimas rahvuslik-demokraatlik alternatiiv. Kujunes oludes, kus isegi palju liberaalsemaks pehmenenud nõukogude võim üritas selliseid algatusi jätkuvalt tasalülitada.

Kui augustis 1991 saabus otsustav hetk, olid Eestis iseseisvuse taastamiseks kõik ettevalmistused tehtud, seda nii õiguslikult kui ka poliitiliselt. 20. augustil 1991. aastal ülemnõukogu ja Eesti Kongressi vahel saavutatud rahvusliku kokkuleppega taastati Eesti iseseisvus põhimõtete alusel, mida olid ette valmistanud sajad tuhanded Eesti Vabariigi kodanikud oma julguse ning põhimõttekindlusega.

Toonaseid sündmusi iseloomustab kõige paremini president Lennart Meri öeldu: "Ülemnõukogu oli pragmaatiliseks hoovaks. Kuid õiguslikuks pidepunktiks, alusmüüriks, millele see hoob toetus, olid Eesti kodanike komiteed. Nii ja mitte teisiti võitis Eesti rahvas oma iseseisvuse uuesti kätte."