Vasakpoolsete asjade elluviimiseks ei saa rakendada parempoolseid meetodeid

Mihkel Raud Foto: Matti Kämärä

Reedel, 24. aprillil kohtus Mihkel Raud Kohtla-Järve keskraamatukogu lugemissaalis publikuga kui kirja- ja telemees, ent Põhjarannik kasutas võimalust, et rääkida tema kui riigikogu värske liikmega keerulisest sisepoliitilisest olukorrast, kus valitsus on juba enne tööle asumist ebapopulaarsem kui kunagi varem.

Riigikogu praegune koosseis kannab ebausklikele pelutavat numbrit 13, aga eelkõige on hämmastav, kui ebapopulaarne on äsja ametisse asunud valitsus. Kuidas seda seletate?

Põhjusi on üsna mitu. Esimene loomulikult see, et koalitsiooni kokkupanemine toimus nii nähtavalt vastumeelselt; nii nähtavalt ei usaldanud partnerid üksteist; nii nähtavalt ei tahtnud osapooled seda koalitsiooni teha. See paistis välja iga kord, kui väljuti läbirääkimiste ruumist ja jõuti kaamerate ette. Kõik kulges nii vaevaliselt ja aeglaselt. Mulle jäi mulje, et lõpuks see lihtsalt tehti ära, et ei peaks enam neid läbirääkimisi pidama. Inimesed saavad sellest aru, nemad andsid mandaadi muutuseks ja... nad ei saanud seda! Nad said jälle need kolm tölli, kes on eri kombinatsioonides seda riiki juhtinud kõik viimased aastad.

Teine põhjus on muidugi see, et kui enne valimisi esinetakse valimislubadustega, siis pärast valimisi hakatakse rääkima sellest, kust tuleb raha, et neid lubadusi ellu viia. Parempoolne koalitsioon, kus sotsiaaldemokraadid on ainsa vasakpoolse jõuna sees, teeb parempoolseid otsuseid vajalike katteallikate leidmiseks ja need otsused ei meeldi inimestele. Ja mulle ka ei meeldi.

Kas olete rahul, kummal pool rindejoont te praeguses parlamendis olete − koalitsioonis, mitte opositsioonis?

Mulle meeldiks väga olla opositsioonis, vajutada punast klahvi, esitada ministritele kriitilisi küsimusi.

Praegu jääb pressi vahendusel mulje, et paljud riigikokku pääsenud sotsiaaldemokraadid pole rahul käesolevasse koalitsiooni kuulumisega. Kui palju on teie erakonnas neid, kes küsivad: miks me üldse sinna koalitsiooni läksime?

See pole tõesti eriline saladus, et selle sammu mõistlikkuses kahtlejaid on meie hulgas kindlasti.

Praegune peaminister ütles enne riigikogu valimisi, et välistab koostöö Savisaare erakonnaga, sest neil on teistsugused seisukohad näiteks Ukraina küsimuses. Kas te näete ses vallas muutuse võimalust?

Minu saates "Kolmeraudne" on käinud nii Mailis Reps, Kadri Simson kui Jüri Ratas − kõik fraktsiooni olulised otsustajad − ja olen neile kõigile sedasama küsimust põrgatanud. Ma pole kuulnud nende käest kordagi mingit vihjet, et neil oleks Ukraina küsimuses kuidagi radikaalselt teistsugune seisukoht kui teil või minul. Edgar Savisaare eest ma ei oska rääkida. Mis puudutab Keskerakonna valitsuskõlblikkust, siis käeolev olukord on täiesti uus − pean silmas just Savisaare võimalikku eemaldumist suurest poliitikast. Repsi, Simsoni ja Ratasega teeksid hea meelega koalitsiooni nii sotsiaaldemokraadid kui ka Reformierakond.

Kohtumisel lugejatega ütlesite, et ehkki peate riigikogus eelarve vastu võtma, leiate, et kütuseaktsiisi tõstmise asemel tuleks leida muud katteallikad.

Olen näinud koalitsioonilepingut, mis ongi väga kena ja ilus, aga see Exceli fail [katete kohta] ja seal sisalduv veeretati välja mõnevõrra hiljem. Olen sotsiaaldemokraat, vasakpoolne poliitik, kes arvab, et vasakpoolsete asjade elluviimiseks ei saa rakendada parempoolseid meetodeid. Võime küll olla koalitsioonipartnerina rõõmsad, et lastetoetused suurenevad ja hambaravikompensatsioon tõuseb, aga kui me samal ajal haarame teise käega inimeste taskust, valusast kohast, raha ära, on minu küsimus, kas see on seda väärt.

Vaadates praegust koalitsiooni, peab tunnistama, et ei näe erilist vahet erakondade vahel. Kuidas oleme sinna jõudnud ja mida teha, et see nii ei oleks?

Eesti poliitilised parteid ei ole poliitilised parteid sõna traditsioonilises tähenduses − ideoloogiline baas on vaid mingi atribuut, aksessuaar, et veidigi üksteisest eristuda. Mulle tundub järjest rohkem, et seda poliitikate erinevust erakondade vahel väga ei ole − eriti kui vaadata rõõmu ja aplust, millega üsna suurte kompromissidega koalitsiooni minnakse. Ja see on kurb. Mulle tundub, et see võiks muutuda: sotsiaaldemokraadid võiksid muutuda sotsiaaldemokraatideks, neoliberaalid neoliberaalideks ja konservatiivid konservatiivideks.

Mulle tundub, et selleks, et seda staatilist, stagnatsiooni meenutavat olukorda muuta, on vaja Eesti poliitilisel kaardil ühte korralikku raputust. Ja see raputus, mulle tundub, võiks väljenduda selles, et väga pikalt valitsusparteina riiki juhtinud erakond kobib pikemaks ajaks opositsiooni. Võib-olla siis muutuksid konservatiivid konservatiivideks, sotsiaaldemokraadid sotsiaaldemokraatideks ja − mis veelgi olulisem − neoliberaalid muutuksid neoliberaalideks. Arvan, et Reformierakonnal oleks seda kõige rohkem vaja.

Teie ei olnud koalitsiooniläbirääkijate hulgas − küll oli seal üks teine tegelane, nagu teame tänu ajalehele Keskus. Kas see vähendab valitsuse legitiimsust, et selle kokkupanemist juhtis inimene, kel pole selleks mingitki mandaati?

Vaevalt see valitsuse legitiimsust vähendab − ma võin ju ka kodus kellegagi nõu pidada ja tema nõu kuulda võtta. Mis mind aga murelikuks teeb − ja ka paljusid minu sõpru ja tuttavaid −, on selle nõu osakaal. Mulle väga meeldiks, kui inimesed, kes erakondade poliitikate üle otsustavad, valimistel ka kandideeriksid ja mandaadi võtaksid. Reformierakond ise üritab  mitmete isikute kaudu signaliseerida, et ärimees Rosimannuse tähtsus on ülemüstifitseeritud. Ma tahaks loota, et see nii on, aga inimesed, kes käisid neil läbirääkimistel, nägid teda ikkagi kummalisel kombel seal istumas ja tehnilise töötajana mingisugust Exceli tabelit pidamas. Nõnda ma ei oska öelda, kui vähene see mõju tal tegelikult on. Autorollo keissi ei oska ega taha selles kontekstis kommenteerida. Ma tahaks väga loota, et see laias laastus ei muuda erakonna programmilisi seisukohti.

Miks Eestis pole vasakpoolsed kunagi pärast taasiseseisvumist valimisi võitnud?

Arvan, et sellel, miks eestlane suhtub skeptiliselt sotsiaaldemokraatidesse ja vasakpoolsetesse, on lihtsad ja ajaloolised põhjused. Eiki Nestor on vist öelnud, et eestlased valivad parempoolseid parteisid ja loodavad, et need teeksid vasakpoolseid otsuseid. Sellel on ajaloolised põhjused: sotsiaaldemokraatiale on väga lihtne inkrimineerida Lenini, Stalini ja Pol Poti kuritegusid. Punane on automaatselt Vene ja Vene on omakorda Putin. Vasakpoolsed on tähendanud Eestile kahjuks, ütlen kurbusega, halbu asju, halbu arenguid. Mul ei jää muud üle kui kinnitada, et sotsiaaldemokraadid 2015. aastal ei soovi Eestit Venemaa külge liita, vaid tahavad, et inimestel oleks siin võrdsed võimalused haridusele, tervishoiule ja muudele vajalikele asjadele − sõltumata nende rahakoti paksusest.