Valimislubadused kui imetoode

Foto: arhiiv

Foto: arhiiv

Tarbijakaitseamet alustas aprilli lõpus teavituskampaaniat, mille eesmärk on panna inimesi suhtuma ettevaatusega imetoodetesse.

Kampaanias, mil nimeks "Kauple ausalt. Osta targalt!", hoiatab riiklik amet muu hulgas reklaamide eest, mis annavad eksitavat teavet kauba või teenuse koguse, tingimuste, hinna või muu sellise kohta. Loomupärase ettevaatlikkusega tuleks suhtuda pakkumistesse, mis tunduvad olevat liiga head, et olla tõsi.

Need manitsused tuletasid meelde hiljutise riigikogu valimiskampaania, kus enamik erakondi püüdis oma valimislubadustest luua imetoote muljet. Tarbijakaitseamet võinuks käimasoleva kampaania illustreerimiseks sealt julgelt näiteid võtta.

Põhiline valijaga manipuleerimine seisnes selles, et temalt hääle väljameelitamiseks toodi esile vaid oma kavatsuste meeldivam pool. Valimisreklaamides polnud ju vähimatki viidet sellele, et sotsiaalmaksu alandamisel, lastetoetuste tõusul, tulumaksuvaba miinumi tõstmisel või mis tahes muul valijatele raha juurde andval plaanil oleks mingisugunegi hind. See kõik pidi tulema justkui tasuta. Vihjeid, et lubaduste täitmiseks tuleb mõningaid makste tõsta, polnud ei plakatitel ega teleklippides.

Kui näiteks ravimireklaamide puhul on nõutav hoiatustekst, et selle rohu kasutamisega võivad kaasneda ebasoovitavad kõrvalmõjud, siis poliitreklaamis ei pea mainima, et ühe või teise valimislubaduse täitmine võib kaasa tuua näiteks kütuseaktsiisi, osal inimestel (kes on sunnitud iga päev kasutama palju kütust) aga sellest tulenevalt tõenäoliselt ka vererõhu tõusu.

Kui valimised läbi said ja võitjaerakonnad asusid oma lubadusi konkreetsemasse tegevusplaani vormima, tuli ka avalikkusele tunnistada, et ka valijatel tuleb ikkagi oma rahakott avada. Erakondade juhid teevad seejuures suured silmad: kuidas te siis ise selle peale ei tulnud, et lisarahata ei ole võimalik lubadusi täita!?

Nii plaanitav kütuseaktsiisi tõus kui hotellide käibemaksu kasv poleks ilmselt vallandanud pooltki sellist pahameeletulva, kui erakonnad oleksid valimiskampaanias selgelt kuulutanud, et need ongi nende valimislubaduste katteallikad. Olnuks otsekohene ja sirge jutt. Osale vastuvõetav, teistele mitte.

Praegusel juhul aga on erakonnad käitunud nagu näiteks mõni kaupmees, kes kuulutab, et kauba saab kätte tasuta, kuid vaikib alguses maha tingimuse, et tuleb jääda neljaks aastaks kliendiks ja maksta igakuist tasu, mis teeb selle kauba kokkuvõttes mitu korda kallimaks.

Loomulikult ajab selline asi inimesi pahaseks. Opositsioon ei jäta samuti sellist rünnakuvõimalust kasutamata. Unustades seejuures, et nad ise ise käitusid samamoodi − ei mäleta, et Keskerakond, Vabaerakond või EKRE oleksid oma valimisreklaamides katteallikaid rõhutanud.

Et valitsuse on teinud aga Reformierakond, IRL ja sotsid, siis on praegu tule all nemad. Neil tuleb nüüd oma populaarsuse arvelt maksta selle eest, et valimislubadusi serveeriti kui tasuta imetooteid. See on iseenda punutud kammits, kust välja siplemine ajab osapooli endid närviliseks.

Muidugi muutuvad elus paljud asjad kiiresti ja ka valimislubadusi ei saa kivisse raiuda. Ent õige pole ka see, kui enne valimisi räägitakse vaid oma kavade päikeselisest poolest, aga halvad uudised käiakse välja siis, kui valikud on tehtud ja valija enam midagi muuta ei saa.

Prooviks mõttemänguna kujutada olukorda ette tagurpidi. Kampaanias räägivad erakonnad vaid sellest, kuidas maksumaksjatelt rohkem raha välja pigistada. Pärast valimisi avavad võitjad nagu jõuluvanad kingikotid ja kuulutavad välja hästi hoitud saladused − mida head valijatel selle eest oodata on.

Mõlemad variandid on ühtemoodi ebanormaalsed. Seepärast peakski ausa mängu nimel püüdlema selle poole, et valijate hääli püütaks avatud kaartidega.

Tarbijakaitseamet võiks võtta kõikide erakondade valimisreklaamid ette ning analüüsida, kui palju esineb neis eksitava ja ebaausa reklaami tunnuseid. Selle põhjal tehtavad järeldused ja soovitused võiksid tulevikus tuua valimiskampaaniad, kus lubadused, nende maksumus ja võimalikud rahastamise allikad oleksid selgemalt seostatud ning esile toodud.

Pannes põlema ka medali tuhmima külje prožektori, oleks valijal valitsemisteenuste pakkujate eelistamisel silme ees märksa objektiivsem tervikpilt. Pärast ei saaks ka keegi öelda, et ei teadnud, millised kõrvalmõjud ühe või teise ülla lubaduse elluviimisega kaasnevad.

Valimisreklaamid vajavad täpsemaid reegleid. Iseregulatsioon ei toimi, sest erakonnad näitavad näpuga konkurentide suunas, tõdedes, et blufivad kõik, ja kardetakse, et kes seda vähem nahaalselt teeb, see ka kaotajaks jääb.

Hea, kui täpsemad reeglid saaksid valmis ülejärgmisel sügisel toimuvateks kohalike omavalitsuste valimisteks. Praeguseks kujunenud omavalitsuste rahastamise süsteemi juures on tõsiasi see, et enamiku linnade ja valdade eelarvetes on möödapääsmatute kohustuste täitmise järel rasvakiht nii õhukeseks jäänud, et sellega pole võimalik teha suuri tegusid, millega valijate hääli püüdma minna.

Omavalitsustes on valimislubaduste katteallikate arsenal kõhn. Peale lasteaiatasude või reklaamimaksu tõstmise mingeid muid täiendavaid maksutulusid tekitada pole eriti võimalik. Jääb üle vaid lootus saada pootshaak külge Euroopa Liidu toetustele või asuda kulusid kärpima.

Seda enam peaks olema tähtis enne valimisi teada anda, kui palju üks või teine lubadus maksab ja kust selleks raha on kavas võtta.