Rahvusliku ajujahi eripärad

Foto: arhiv

Foto: arhiv

30. aprillil välja antud järjekordses "Ajujahi" auhinnas oli vähe üllatavat.

Järjekordne nutilahendus.

Eestlane on ju nutirahvas. Täis kindlat usku, et kui miski riputada üles needusesse, mingisse pilve − ma ei tea, mis asi see on − või nuhvlisse, siis on see ülikõva leiutis, mille peale keegi pole varem tulnud. Maailm haarab kohe kinni, algul ahastuses peast, et miks nemad selle peale ei ole tulnud, ja siis ongi investorid oma paksude portfellidega meie omade ukse taga kraapimas.

Kui õigesti aru saadud, siis on seekordne hiilgav idee, Jiffi nimeks, umbes selline. Et kuskile bussi pannakse mingi vidin, mis tunnetab bussi astuva kodaniku nutitelefonis olevast jubinast ära: kodanik astus bussi. Kui kodanik bussist väljub, käib asi vastupidi: kodanik ei ole enam bussis. Kergendab elu kodanikul, võimaldab bussifirmal mingi pilve (?) kaudu kasseerida andmeid ja raha, kui tarvis. Väidetavasti juba mitmed linnad tunnevad huvi, väga väljavaateline mõte.

Ehk järjekordne Eesti kummik leitud. Nokia oli ju kummikukombinaat, enne kui telefonide peale lülitus.

Kuigi võiks norida, et mis siis, kui mul ei ole nutitelefoni? Küllalt on seda rahvast, kes arutab, millal telefonidest kaotatakse tarbetu helistamisfunktsioon, jäävad ainult igasugu äpid või mis nende nimi on.

Et kui sul on vana nuppudega ront taskus, ei pääsegi bussi peale?

Kohe küsimus, kuidas kontrollida. Juhmilt tuleb pähe, et igas bussis on siis konduktor, kes nõuab uksel nuhvli ettenäitamist, ja kel pole, ostku ikka pilet. Või siis tuleb teha kahed bussid: ühed nutiinimestele ja ülejäänud pööblile.

Võib veel kahtlustada nutiseadmemüüjate sepitsust. Või oodata, et nutiseadmed tehakse riiklikult kohustuslikuks, võrdsustatakse ID-kaardiga. Tahad olla eestlane, osta.

Omaette ärev on see jutt, et leiutis võimaldab maksmisteenust. Astusid vidinast mööda, raha arvelt lendab. Mõni eriline innovaatik võib ju selle üles panna ei tea kuhu, kuskile käidavasse kohta ja... Moskva linnas olnud hea mitu aastat ühel põiktänaval, mis Vanale Arbatile viib, tõkkepuu putkaga, kus autodelt tänavalõivu koguti. Summa polnud suur, kõik maksid. Kuni tuli välja, et tegu oli hoopis kodanikualgatusega, mitte mingit seadust taga. Venemaal on igasugu aktiviste.

Kuid nagu alati, mis tean mina, kes veel mehaanilist kirjutusmasinat ja kettaga telefoni pruukinud, sulepeaga ümber käia mõistab. Uus aeg, uued ideed, uus maailm. Jääb ainult koopainimese kombel kurjalt põõsast põrnitseda, kuidas, nagu "Ajujahi hüüdlause" ütleb, mõte muudab maailma. Juba hea mitu aastat.

Esimese "Ajujahi" võitja CellTellsi (2008) hiilgav mõte: räägid oma telefoniga, sõna otseses mõttes, ja see paneb su jutu oma märkmetesse, meeldetuletustesse, ei pea toksima.

Koopamehele muidugi tundub, et märkmik ja pliiats ajaksid kah asja ära... nii kehvaks inimeste mälu ikka jäänud ei ole... ei tea. Nende netikülg www.celltells.eu on muide maas.

Võitja 2009 − sensoritega kalakasvatussüsteem. "Ajujahi" lehekülg ei ütle, kes tegi. Rohkem viiteid, et mis sellest saanud on, mina ei leidnud.

Võitja 2010 − Click & Grow. Põhimõtteliselt nutiline potipõld. Mahub aknalauale või kuhu tahes, maksab − nendel on netikülg olemas ja elus − 99,95 dollarit. Mahutab kolm potti, seemned juba sees. Neid nimetatakse naljakal moel padruniteks. Maksavad 9,95 dollarit tükk. Laed oma põllu ära ja kasvatab ise. Väetab, valgustab, kastab, ei ole vaja enam potipõllumehel näppu mullaseks teha.

Matsi kogemused taimehuvilistega on küll, et nad just naudivad mullas sobramist, seemnete valimist, väetiste otsimist, vaidlusi, millises vahekorras linnusitta lahjendada, mitu jänkupabulat panna...

2011 − Virtual Garden. Nagu nad oma küljel ütlevad: "Veebikeskkond, mille abil saab igaüks kiirelt ja lihtsalt aiapidajaks hakata." Et kujunda endale virtuaalpeenar, meie nobenäpud pistavad sinu valitud taimed mulda. Kui valmis, saad oma ökoloogiliselt puhta, eetiliselt ja avalik-õiguslikult, taimekorvi kätte.

Lahe. Aga edasi tuleb teade: "Selleks hooajaks on Virtual Gardeni põllumaad puhkusele läinud."

Juhm imestab, et meil on praegu maikuu, kus poolkeral need põllumaad siis asuvad?

2012 oli vähe erakorraline aasta. Midagi käegakatsutavat võitis. Raybike´i leiutatud kolmerattaline tõukekas. Saadaval nende netiküljel tühise 189 euro eest. Kus olid žürii silmad, et asi auhinna sai? Ja vanuril tuleb meelde uhkus, kui kolmerattaliselt titekalt päris rattale istuti. Kohe kukuti kah! Kolmerattaline tõukekas... tõukekaga ei ole võimalik ümber kukkuda, isegi kui jalgratta seljas veel ei püsita. Nojah...

2013 − Kids OSi leiutatud nutiseade vanematele, et lapse liikumisi ja tegemisi jälgida saaks. Netikülg pole saadaval. Mis sest iseenesest võib-olla heast mõttest saanud on? Ja kui lapselt nutiseade ära võetakse, mis siis?

2014 − Timber Diameter, nutiseade puidu mahu mõõtmiseks. Vist ainuke, mille mõttest isegi minusugune juhm arvab aru saavat. Et teed virnast pildi ja vidin ütleb, palju seal seda puitu tegelikult on. Päris arukas, sest nutikas ei taha enam öelda. Täitsa kummik või plätu vähemalt.

Aga seni ka ainuke. No ei paista eostuvat, ei paista.