Põlevkivi ja tervis − pimeduses kompamine jätkub

Foto: arhiiv

Foto: arhiiv

Põlevkivitööstuse mõjude väljaselgitamine kohalike inimeste tervisele sarnaneb pimedas ruumis musta kassi püüdmisega. Kui kass ise just sülle ei jookse, siis võibki teda püüdma jääda.  Pime jaht võib jätkuda ka siis, kui kass vahepeal toast lahkunud on, jättes endast maha midagi, mis kõige paremini ei lõhna ja võib määrida.

Aastakümneid on räägitud ja arvatud, et kaevandused, elektrijaamad ja õlivabrikud rikuvad Ida-Virumaa inimeste tervist. See hoiak või siis usk tugineb ühel ajal nii tossavatest korstnatest ja tuhamägedest tulenevatele emotsioonidele kui numbritele, mis kinnitavad, et  piirkonna elanike mitmed tervisenäitajad on kehvemad kui mujal Eestis.

Samal ajal otseseid tõendatud seoseid, et kehvema tervise põhjustaja on just nimelt põlevkivi kaevandamine ja töötlemine, ette näidata  pole.  Tõsiasi on, et viimased teaduslikumad andmed Ida-Viru tööstuse ja inimese tervise vahelistest mõjudest pärinevad nõukogude võimu ajast ja on peaaegu 30 aastat vanad. Vahepealse aja jooksul on kõvasti muutunud nii  põlevkivitööstuse tehnoloogiad kui keskkonnanõuded. Oma salaelu maapinnas, põhjavees, aga ka inimeste geenides elab aga tollest ajast pärit pärandreostus, mis võib avaldada mõju veel praegugi.

Riigikontroll on tõdenud, et kuigi põlevkivi on Eestis kaevandatud ja kasutatud juba peaaegu terve sajand, puudub riigil ülevaade põlevkivisektori mõjudest tervisele.

Ka keskkonnageoloog ja Tartu ülikooli arendusprorektor Erik Puura tõdes eelmisel nädalal Postimehes, et mitu kõige olulisemat küsimust põlevkivitööstuse reaalsete tervise- ja keskkonnamõjude kohta on  ikka veel läbi uurimata.

Säärases pimeduses kompamise olukorras kruvis ootused suureks terviseamet, kes teatas eelmisel aastal, et viib koos Tartu ülikooliga Virumaal läbi uuringu, mille eesmärk on välja selgitada põlevkivi kaevandamise ja kasutamisega kaasnevad mõjud elanikkonna tervisele. Amet lubas, et uuringu tulemusena saavad nii elanikud, eksperdid kui otsustajad rohkem infot põlevkivisektori tervisemõjude kohta  ning see aitab lahendada tervist mõjutavaid probleeme.

Nüüd, juunis tulid uuringu läbiviijad oma tööga avalikkuse ette tõdemusega, et midagi põhimõtteliselt uut teada saada ei õnnestunudki. Lühidalt kokku võttes tõdeti: idavirulaste tervis on kehvem kui mujal, sellel võib olla põlevkivitööstuse mõju, aga võib ka mitte olla. Ajalehtedes ja uudiseportaalides pälvisid sellest hoolimata  mitme päeva jooksul tähelepanu hirmutavad pealkirjad stiilis "Põlevkivi võib idavirulased haigeks teha" või "Põlevkivi kaevandamine vähendab inimeste eluiga".

Selliste järelduste aluseks oli terviseameti peadirektori asetäitja Jelena Tomasova väide, et kehvema tervise tõenäoline põhjus võib tuleneda põlevkivisektorist, aga samas pole mõju ulatust võimalik täpselt määrata.

Uuringu läbiviijad hoiatasid tegelikult juba selle läbiviimise alguses, et piirkonna terviseprobleemid pole  põhjustatud vaid põlevkivisektorist johtuvast saastest, kuna Ida-Virumaal on mitmeid teisigi tervist rikkuvaid tegureid, nagu näiteks halb sotsiaal-majanduslik olukord või negatiivne tervisekäitumine. Et ootused uuringu tulemuste suhtes liiga kõrgele ei roniks, öeldi ka, et vastuseid saadakse vaid mõnedele küsimustele, kuid küsimusi, millele vastuseid oleks vaja leida, on palju rohkem.

Kehv lugu on, et sellest uuringust ei tulnud välja vastust ühelegi põhimõttelisele küsimusele, mis seatud eesmärke natukenegi täidaks. Siit kerkib omakorda küsimus, mis on sellise uuringu väärtus ja  mida sellega peale hakata. Teadmine, et selle faili saab lisada mõne arengukava juurde ja teha kasti linnukese, et tervisemõjude uuring on läbi viidud, ei aita kuidagi välja selgitada inimeste viletsa tervise põhjusi ega seda paremaks muuta.

Selline ebamäärasus annab vaid uut kütet spekulatsioonideks  nii põlevkivitööstuse pooldajatele kui vastastele. Tegelikkusega siduv niit võib  seejuures väga peeneks jääda. Mõlemad leiavad säärasest uuringust oma argumendid, mille abil saab seista nii põlevkivi kasutamise piiramise kui laiendamise eest. Ühed saavad öelda, et tervist tapavad töötavad tehased ja kaevandused, teised kinnitavad, et  tööstuse kokkutõmbumine ja stressitekitav mure tulevikus toimetuleku pärast teevad inimestes märksa suuremat laastamistööd. Tõde, nagu ikka, on kusagil vahepeal, aga keegi ei tea siiamaani, kus täpselt.

Vastuste leidmine, millise jälje on  põlevkivitööstus  saja aasta jooksul jätnud kohalikele inimestele ning kas see on neid kahjustanud või pigem aidanud elus edasi jõuda, ongi keeruline. Seda enam tuleks kitsamatel huvigruppidel hoiduda selle tundliku teemaga manipuleerimisest. Terviseamet peaks suutma välja selgitada, kas ja millisel moel praegu tegutsevad ettevõtted inimeste tervisele mõju avaldavad. Kui põhjendatud seoseid leida ei õnnestu, siis tulebki öelda, et tänapäevase põlevkivitööstuse mõju ei ole märkimisväärne, ja teema lukku panna.

Kui piirkonna inimeste halvemad tervisenäitajad on põhjustatud aga sellest, kuidas minevikus põlevkivitööstus toimis, või siis inimeste endi hoolimatust elustiilist, siis tulebki pakkuda leevendust nendele probleemidele. See tähendab, et inimestel oleks kättesaadavad paremad ravivõimalused  ja rohkem tuleks panustada ennetustöösse.