Minister Michal, rääkige Nitroferdi inimestega

Foto: Matti Kämärä

Foto: Matti Kämärä

Järjestikused halvad uudised suurtest koondamistest nii Nitroferdis kui ka Eesti Energias panevad küsima, kas ja kuidas peaks riik töökohast ilma jäävaid inimesi aitama ning mida tuleks Ida-Virumaal suurema kriisi ära hoidmiseks ette võtta.

Sellistel puhkudel on võimulolevatel poliitikutel tavaks öelda, et mingite eriliste meetmete  jaoks vajadust pole, kuna töötukassa süsteem toimib. Koondatavatele tagatakse seadusega ette nähtud hüvitised ja abiraha ning vajaduse korral ka ümberõpe. Nii vabariigi valitsuse kui kohaliku võimu esindajad kinnitavad, et nemad ju uusi töökohti ei loo, kuid püüavad võimaluste piires hea seista ettevõtluse arengu eest.

Kuid siinkohal ongi sisuline küsimus see,  kuidas võim uute töökohtade loomist konkreetselt soodustab.  Ida-Virumaa puhul tõuseb vene keelt kõnelevate elanike suure osakaalu ja piiriläheduse tõttu esile ka julgeoleku aspekt. On põhjust karta, et töökoha kaotamise pärast toimetulekuraskustesse sattunud inimeste vimm pöördub riigi vastu, mida on võimalik pahatahtlikult ära kasutada.

Ida-Virumaa puhul on oluline arvestada, et praegune rohkesti üleriigilist tähelepanu pälvinud koondamiste laine on tegelikult mitmete kogu piirkonna jaoks ebasoodsate arengute jada järjekordne peatükk. Juba eelmisel kevadel, kui suhted Lääne ja Venemaa vahel teravnesid, kirjutasin, et see mõjutab negatiivselt nii Ida-Viru kui ka Kagu-Eesti tähtsaid majandusvaldkondi − turismi ja logistikat − ning nende asemele tuleks asuda otsima uusi alternatiive. Tagasilöögid ongi käes. Ida-Viru on tööpuuduse poolest taas Eesti tipus.

Ühe suurema maakonna jaoks oli lisahoobiks eelmise aasta lõpus toimunud nafta hinna järsk kukkumine, mis lõi kõikuma ka siinse tähtsaima majandusharu põlevkivitööstuse. Nüüd on seda võimendanud elektri hindade madalseis, mille üheks loogiliseks tagajärjeks ongi koondamised kaevandustes. Põlevkiviga ei ole sellises koguses nagu eelnenud aastatel lihtsalt midagi peale hakata.

Järgmine löök tuli eelmisel nädalal, kui Kohtla-Järvel asuv väetisetootja Nitrofert teatas, et koondab sügisel kõik oma 426 töötajat. See Ukraina miljardärile Dmitro Firtašile kuuluv tehas oli niigi püstitanud omalaadse rekordi. Viimase kuue aasta jooksul tuli toodangut vaid pisut rohkem kui poole aasta jooksul. Ülejäänud aja tehas seisis, kuid sellest hoolimata jätkati  ligemale poolele tuhandele inimesele palga maksmist. Keskmine brutopalk on praegu mitte midagi tootvas tehases 700 eurot kuus.

Täiesti aimatav, et selline olukord ei saanud lõputult kesta ja oli vaid aja küsimus, millal inimestele töökohad üles öeldakse. Tõenäosus, et see tehas veel kunagi käima läheb, on imeväike. Pool sajandit vanal tehnoloogial on keeruline konkureerida tänapäevaste efektiivsemate tehastega. Käivitamine oleks võimalik vaid siis, kui väetiste hinnad mingil põhjusel maailmaturul üles hüppaksid ja Firtašil õnnestuks taas kätte saada väetise tootmise põhilist toorainet ehk maagaasi sama odavalt, nagu see tal seitse-kaheksa aastat tagasi Ukrainas korda läks.  Et ta aga praeguste Ukraina võimudega sõbrasuhetes pole, siis ei tasu seda eriti loota.

On ilmselge, et Eesti valitsuse otsusega ei kasvata nõudlust põlevkivi järele ega käivita Nitroferti. Küll aga võiks valitsuses olla plaan, kuidas aidata globaalsete protsesside tõttu hammasrataste vahele jäänud oma inimestel muutunud reaalsusega kohaneda.

Majandusminister Kristen Michal võiks lähiajal võtta oma päevakavva sõidu Kohtla-Järvele ja saada kokku Nitroferdi töötajatega, kes kuni oktoobri-novembrini endiselt oma tööpostil käivad. Minister võiks tänada neid, et nad on olnud kannatlikud ja aidanud oma maksudega täita riigikassat. See summa, mis ka kuue seisakuaasta jooksul on Nitroferdi töötajate maksudest riigile laekunud, küünib üle kümne miljoni. Kui lisada sinna ka kaudsed maksud, on summa veelgi suurem.

Ent veelgi tähtsam oleks, kui Michal ütleks, et siinsamas vähem kui kilomeetri kaugusel on riik püüdnud juba aastaid rajada Kohtla-Järve tööstusparki, kus tegutsemise vastu on huvi tundunud mitmed keemiaettevõtted. Kahjuks on maade üleandmine ja igasugused muud bürokraatlikud protseduurid nõudnud loodetust rohkem aega ja seepärast pole sel 80 hektari suurusel maa-alal siiani mitte midagi. Praegu ootab tööstusparki arendav sihtasutus meetme avanemist, et taotleda 2,5 miljonit eurot pargi taristu rajamiseks.

Minister Michal võiks öelda, et arvestades kujunenud olukorda ei ole õige enam edasi oodata. Valitsus kavatseb need 2,5 miljonit kohe eraldada kas resevfondist või võtta laenu. On tähtis, et võimalikult kiiresti saaks asuda rajama tööstusparki, millest on huvitatud uued keemiaettevõtted ja kus Nitroferdist koondatavad inimesed saaksid uued töökohad. Kui mitte kohe, siis ehk juba aasta pärast, aga aega ei tohi kaotada. Lisaks võiks minister lubada, et Eesti välissaatkonnad ja EASi välisesindused hakkavad sinna tööstusparki investoreid otsima senisest veelgi aktiivsemalt.

Kiire tegutsemise eest peaksid väärt auhinna saama kõik osapooled. Töö kaotanud inimesed saavad reaalse lootuse uuele töökohale ning tajuvad, et Eesti riigivõim tõepoolest hoolib ja aitab neid keerulises olukorras. See on ka tõhus antiviirus julgeolekuohule. Mida kiiremini inimesed tööle saavad, sest rutemini hakkavad nad riigile tooma maksutulu ja kaob vajadus maksta sotsiaaltoetusi. Selline stsenaarium mõjuks hästi ka Ida-Virumaa mainele. Olukorra aina süngemaks maalimisel, et probleemidele tähelepanu tõmmata (nagu laupäevase "Aktuaalse kaamera" uudistelõigus), on oht teha piirkonnale karuteene, sest kes ikka tahaks investeerida ebastabiilsesse piirkonda.

Samamoodi võiks riigivõim käituda suuremate koondamiste puhul mitte ainult Ida-Virumaal, kus räägitakse julgeolekuriskist, vaid kõikjal Eestis.