Miks vajab „kriisiaja peaminister“ parteitut välisministrit?
19. juuli 2015, 10:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Taavi Rõivase teisel valitsusel täitus reedel 100 päeva. Kabineti parimaks kirjelduseks on, et napilt enne selle tähtaja kukkumist asus Eesti välispoliitikat juhtima erakondliku kuuluvuseta ja varasema poliitilise kogemuseta minister.
Et mind valesti ei mõistetaks, siis pean alustuseks ütlema, et Marina Kaljurand on kahtlemata väga pädev diplomaat ja minu isikliku kogemuse kohaselt sümpaatne, tark ja mitmekülgselt andekas. Usun, et ta võttis pakkumise välisministriks asuda vastu eelkõige kohusetundest ning seda otsust on võimatu kritiseerida. Sellele vaatamata ei peaks Eesti erakonnad, eriti üksnes mõned kuud pärast valimisi, nimetama valitsusse liikmeid, kes erakonda ei kuulu ning valimistel osalenud ei ole.
Viimati oli Eestis valitsuse koosseisus "spetsialistidest" ministreid Mart Siimanni peaministriperioodil 1997-1999. Siimann juhtis vähemusvalitsust, mis tekkis pärast Tiit Vähi taganemist samuti vähemusvalitsuse peaministri kohalt. Vähi astus tagasi 25. veebruaril 1997 ehk siis täpselt kaks aastat pärast eelmisi ja kaks aastat enne järgmisi riigikogu valimisi. Juba väliste tunnuste järgi on seega tegemist täiesti teistsuguse olukorraga.
Möödunud 18 aasta jooksul on samas ka välja kujunenud põhiseaduse mõttele tuginev poliitiline tava, mille järgi valitsusse kuuluvad poliitikud, kes on osalenud valimistel ning erakonna programmiliste eesmärkide ja seisukohtade kujundamisel ja seega kannavad poliitilist, valitsusliidule ja oma erakonnale vahetult laienevat vastutust. Seda loogikat on kõige tugevamalt toetanud just Reformierakond, kes korduvalt on erakonnasisese ministriportfellide jagamise olulise alusena esile toonud lausa valimistel saadud häälte arvu. Ka eelmisel aastal Rõivase esimesse valitsusse toodud poliitilised uustulnukad said valitsuse liikmeks juba erakonda kuuluvatena ning kandideerisid kohe riigikogu valimistel.
Reformierakond on olnud valitsuses 16 aastat ning seejuures alates 2002. aasta jaanuarist hoidnud välisministri portfelli. Selles ametis on olnud Kristiina Ojuland (kolm aastat), Rein Lang (kolm kuud), Urmas Paet (üheksa aastat) ja Keit Pentus-Rosimannus (üheksa kuud). Lisaks on 1995-1996 välisminister olnud Siim Kallas. Kõik poliitikud. Miks siis Reformierakonna esimees nüüd väljakujunenud ja põhjendatud tava hülgas?
Ametliku selgituse kohaselt on rahvusvaheline olukord lihtsalt niivõrd keeruline, et esmaseks kui mitte ainsaks kriteeriumiks uue välisministri valimisel oli tema välispoliitiline kogemus ja pädevus. See ei ole siiski kahel põhjusel tõsiseltvõetav.
Esiteks on Reformierakonnas olemas lausa kaks staažikat poliitikut, kelle sobivus on väljaspool kahtlust. Üks neist on Urmas Paet, kellele võib veel üht-teist ette heita (nagu president Toomas Hendrik Ilves nädala eest ka tegi), kuid teine on Siim Kallas. Ja Kallase puhul on tegemist üldse Eesti praeguse hetke võimalikest välisministrikandidaatidest parimaga, eelkõige sellepärast, et tema suudaks kindlasti oma isikuga kompenseerida Eesti asetust väikeriikide seas. Tema suudaks olla meie Sikorski või Bildt.
Teiseks võib mõni reformierakondlane küll rääkida Rõivasest kui "kriisiaja peaministrist", aga sisuliselt on asi kriisist kaugel. Kui olukord oleks nii hull, et ükski parteipoliitik enam välisministriks ei kõlba, siis tuleks ilmselt üldse moodustada erakondadeülene rahvusliku ühtsuse valitsus. Kriisi suunas liigub, tõsi küll, Reformierakonna toetusreiting, mistõttu ei olnud võimalik Keit Pentus-Rosimannusel kohtuotsusele vilistades ametis jätkata ega tema asemele ka näiteks Kalle Pallingut või Jürgen Ligi nimetada.
Võib kindel olla, et tegelikult on välispoliitika sisepoliitikast lahtisidumise taga vastuolud Reformierakonnas. Siim Kallas on enda asutatud erakonnas otsustavat rolli hoidva rühmituse silmis keegi, kes võiks rahulikult kaugemal seista ning vajaduse korral erakonna sünnipäevadel kõnet pidamas käia. Neile ei sobi tema väärtushinnangud, toetajad ja lõpuks ka tütar.
Peale selle on Rõivasel ilmne kalduvus vältida erakonna sees arutelu suuremate poliitiliste valikute üle. Seda võis märgata juba eelmise valitsuse ajal ning uue kolmikliidu ajal on see jätkunud. Kaljuranna juhtum on olemuslikult sarnane sellega, kuidas käis maksutõusude menetlemine riigikogus. Nagu Hannes Astok teraselt "Keskpäevatunnis" märkis, siis maksupaketi usaldushääletusega sidumine polnud vajalik opositsiooni venitamistaktikast möödapääsemiseks, vaid selleks, et oma erakonnast hääled jalutama ei läheks.
Marina Kaljurannale tuleb aga ikka pöialt hoida.