/nginx/o/2021/05/12/13776949t1hf564.jpg)
/nginx/o/2015/04/21/11995127t1h6468.jpg)
Jätaks Kukruse mäe rahule
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/04/21/11995127t1h6468.jpg)
Kukruse mägi on üks Ida-Virumaa sümbol. Väga vastuoluline nähtus.
1970. aastate lõpus, kui olin oma elus teist või kolmandat korda Kohtla-Järvele sattunud, nägin öösel läbi bussiakna, kuidas mägi hõõgus, ja tegin kindla otsuse: Kohtla Järvele mina oma jalga rohkem ei tõsta.
Umbes neli või viis aastat hiljem tuli seda otsust muuta. Mägi ka enam ei hõõgunud. Mägi oligi rahulik, ainult lumi sulas kevaditi mõnel nõlval palju kiiremini kui teistel aherainemägedel. Mõni aasta tagasi hakkas lõhedest auru tulema. Nagu kustunuks peetud vulkaan, mis ootamatult ellu on ärganud.
Euroopa Liidu raha on Eesti, eriti Ida-Virumaa keskkonnaprobleemide lahendamiseks pumbatud metsikult. Suletud on Kohtla-Järve ja Kiviõli tuhamäed. Nii riigikontroll kui ka mitmed kohalikud inimesed peavad seda mitte just kõige arukamaks rahakulutuseks, sest vähemasti Kohtla-Järvel on üks oluline keskkonnareostaja, fenoolisoo alles. Mina ei usu, et sealtkaudu põhjavette midagi ei immitse, isegi kui mäenõlvadelt enam fenoole ja süsivesinikke sisaldavat nõrgvett loodusesse ei satu, ei lahendanud väga kallid sulgemistööd kõiki keskkonnaprobleeme. Jäi mulje, et ühel hetkel oli Eestis lihtsalt väga palju Euroopa tõukefondide raha ja see tuli ära kasutada. Ning seepärast asuti tegelema poolkoksimägedega.Nüüd on võetud ette Kukruse aherainemägi. Neljapäeval tutvustati aherainemäe, vabandust, A-ohtlikkusklassi kuuluva jäätmehoidla sulgemise keskkonnamõjude hindamise aruannet. Pakuti kolme varianti: mäe täielik äravedu, mäe ümberpaigutamine naaberkinnistule ja enimsaastunud materjali vedu Vaivara vallas asuvasse ohtlike jäätmete hoidlasse ning mäe katmine.Eksperdid soovitavad mäe teisaldada: jääb alles turismiobjekt, kuumenenud materjali saab maha jahutada ja õhku ei pääse samuti enam mäe sisemusse. Põhjendus näib loogiline: kui mägi lihtsalt kinni katta, jätkub vajumine, veekindel kattekiht saab mingil ajal kahjustusi ja mäesisesed protsessid jätkuvad.Kui see mägi asuks kas või paari kilomeetri kaugusel inimasustusest, võiks temaga igasuguseid asju ette võtta. Aga Kukruse aherainemägi on umbes saja meetri kaugusel elamutest. Praegu võivad mäest immitsevad gaasid elamute juurde jõuda väga paljude ilmastikuolude koosmõjul. Kui kivimeid liigutama hakata, on kindel, et gaasid − vääveldioksiid, väävelvesinik, vingugaas, süsivesinike aurud − jõuavad Kukruse elanike kopsudesse. Seda võimalust ei eita ka eksperdid. Elanike võimalikku evakueerimist peetakse samuti tõenäoliseks.
Teadlased lohutavad: paar aastat ja siis on asi tõenäoliselt lõplikult lahendatud. Tõenäoliselt, sest miski ei taga täielikult, et mägi ka uues kohas põlema ei lähe. Tegelikult me ikkagi ei tea, milline temperatuur mäe sisemuses valitseb − hinnatud on, et kuni 800 kraadi. Just nimelt hinnatud, sest sellistes kolletes otseseid mõõtmisi ei tehtud.
Kui suleti Kohtla-Järve poolkoksimäge, selgus, et paaris kohas hõõgub umbes 2000kraadine kolle. Oli ainult vedamine, et nõlva tasandav buldooserijuht sellesse põrgukatlasse ei kukkunud. Igatahes oli hõõguvpunane laik, mida ümbritsesid kaunid kollased väävlikristallid, Eesti jaoks väga omapärane, isegi ilus vaatepilt. Kohtla-Järve poolkoksimägede katmiseks kulus aasta rohkem kui oli kavandatud.
Kukruse aherainemäe teisaldamisega loodetakse hakkama saada paari aastaga. Kui palju see maksma läheb, pole teada. On räägitud kaheksast miljonist eurost. Millegipärast ma arvan, et ettevõtmine läheb kallimaks.
Mäe teisaldamistööde käigus on kavas lõhata vanade kaevanduskäikude katend lootuses, et uues kohas ei satu mäe sisemusse enam õhku. Juba see on kahtlase väärtusega tegevus, sest tõenäoliselt kobestavad lõhketööd umbes kaheksameetrise lubjakivikihi üsna korralikult ja selle kinnitampimine ei ole just lihtne.
Tallinna-Narva maantee, Kukruse-Kohtla-Järve maantee ning elumajad on sellele lõhkamiskohale ikka väga lähedal. Ma ei usu keskkonnaministeeriumi projektijuhi naeratavat nägu, kui ta ütles: ega me siis tee ääres lõhkama ei hakka. Mägi lihtsalt on tee ääres.
Millegipärast meenutab kogu ettevõtmine kilplasetööd, ainult et mitte otseselt oma raha eest, vaid Euroopa raha eest (nagu Eesti asuks Aafrikas). Tulemus on kahtlane, tegevus on ohtlik ja kallis. Sama nõme on ka teine Ida-Virumaal kavandatav keskkonnaprojekt, Purtse jõe puhastamine fenoolijääkidest. On asju, millega loodus inimesest paremini hakkama saab. Äkki jätaks selle õnnetu mäe rahule.