Ootuspärane absurd

Selline absurdne olukord, mis on tekkinud Kohtla-Järvel Järve gümnaasiumi staadioni ehitusel, kus allhankija staadioni ümber paigaldatud aia ära viis ja järgmisena lubas kokku rullida ka kunstmuru, ei ole sugugi ainulaadne ega ilmselt mitte viimane.

Vähemasti senikaua, kui riigihangetel otsustatakse kuldmedali võitja põhiliselt vaid kõige odavama hinnapakkumise põhjal. Kui sellistel hangetel ei näidata punast kaarti juba varasematel aastatel end diskrediteerinud firmadele ja nendega seotud isikutele. Neil ettevõtetel,  kes on juba varem silma paistnud sellega, et  on jätnud maksud maksmata, pole tähtaegadest kinni pidanud või on objektid sootuks lõpuni ehitamata jätnud, teinud külma alltöövõtjatele või saanud kurikuulsaks mingi muu kahtlase skeemitamisega, ei tohiks avaliku raha eest rajatavatele objektidele asja olla.

Pigem peaks töö saamiseks plusspunkte andma usaldusväärne ajalugu ja riigile tasutud maksude hulk. Hangete hinnapakkumised võivad tulla sel juhul senisest mõnevõrra suuremad. Kuid see peaks andma ka suurema kindlustunde, et objektid saavad õigel ajal valmis ja ehitusega ei kaasne ebameeldivaid üllatusi, mille kõrvaldamine võib kokkuvõttes minna märksa kallimaks. Eeldatavasti teeniks ka riik sellisel juhul rohkem maksutulu.

Ehitusehangete tingimuste täiustamine ei ole lihtne, kuid sellega tasub vaeva näha nii seadusandlikul tasandil kui konkreetsete hangete puhul. Praeguste reeglite juures ei näe mitmed tõsised firmad mõtetki hangetel osalemiseks aega kulutada.