Millist kogemust siseminister Ameerikast otsib?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mind ajendas kirjutama 28. oktoobril uudistes kuuldu, et siseminister Hanno Pevkur sõidab USAsse tutvuma sealse piirivalvamise taktikaga nende lõunapiiri (Mehhikoga) väljaehitamisel, et siis saadud kogemusi rakendada nii Eesti-Vene maismaapiiri väljaehitamisel kui ka kasutada USA piirivalvurite abi meie meeste väljaõpetamisel.
1994. aastal kutsus USA migratsiooniteenistus kõigi kolme Balti riigi piirivalvete esindajad tutvuma oma piiri valvamisega. Meie grupi suuruseks oli 7-8 inimest, kõik piirivalve piirkondade ülemad ja piirivalveameti staabiülem. Piirkondade ülemad olid Soome piirivalve väljaõppega ja staabiülem oli põhjaliku Vene piirivalve väljaõppega spetsialist.
Meile tutvustati piiripunkte, merepiiri ja maismaapiiri valvamist ning seal kasutatavat tehnikat/taktikat. Näidati ka USA ja Kanada piiril toimivat dokumentide kontrolli.
Kõige suurema elamuse jättis siiski USA ja Mehhiko piiri valvamine. Meile oli see midagi uut, sest olukord ja tingimused olid hoopis teistsugused kui Eestis. Piirile oli USA poolt ehitatud kõrge metallist aed, et takistada Mehhikost saabuvate illegaalide jõudmist USAsse.
Piirist umbes 4 kilomeetri kaugusel asub USA poolel suur mitme miljoni elanikuga San Diego linn. Illegaalide eesmärk oli jõuda sellesse linna ja seal tööd saada. Olukord oli huvitav, sest USA poolel oli ehitustel tööjõu puudus.
Selle piirilõigu valvamine oli meile müstika. Öösel üritati ületada seda kõrget metallist aeda või siis lõigati aia sisse augud, mille kaudu USAsse tuldi. Piiririkkujate avastamiseks lendas õhus helikopter ja sealt jälgiti ümbruskonda öövaatluskaameraga ning juhendati maa peal tegutsevaid toimkondasid, et püüda kinni illegaalsed piiriületajad. Peale selle oli kõrgendikule paigutatud soojuskaameraga varustatud maastur, millest jälgiti lagendikku, mida illegaalid linna jõudmiseks ületama pidid.
See ongi toosama piir, mille valvamisega läks tutvuma meie siseminister, et saada kogemusi Eesti-Vene piiri väljaehitamiseks ning piirivalve taktika arendamiseks! Üllatav on, et siseminister jookseks justkui paarkümmend aastat piirivalve arengust tagapool. Sealt saadud kogemused on juba ammu kogutud, aga need on lihtsalt kuskile minema visatud. Paneb imestama, et seekord ei võeta kaasa mitte ühtegi piirivalve taustaga inimest. Mul on jäänud mulje, et siseministri enda teadmised piirivalvamisest on kasinad.
Pärast meie 1994. aasta visiidi lõppu teatas USA pool, et tullakse Eestisse vastuvisiidile, et leida lahendusi meie toetuseks väljaõppe ja muude vahenditega. Aasta hiljem olidki tuttavad spetsialistid USAst kohal. Nad tutvusid meie piiri olukorraga eri piirkondades nii Vene kui ka Läti piiril, lisaks merepiiril, piiripunktides ning õppekeskuses.
Nad tundsid suurt huvi väljaõppe ja ülesannete vastu. Selgitasime, et meie vennasrahvas soomlased sirutasid meile oma abistava käe ja alustasid Eesti piirivalvurite süstemaatilist väljaõpet 1993. aastal. See toimus kõigil tasanditel, alustati taktikaga maastikul ning jätkati planeerimise ja strateegiliste küsimustega. Sellele järgnes sõjaline taktika (sissi väljaõpe) tegutsemiseks piirialadel kriisi- ja sõjaajal vaenlase tagalas. Mõlemad väljaõppe programmid kestsid aastaid kõigil tasanditel (rea-, allohvitseride ja ohvitseride koosseisule).
USA piirivalve spetsialistid ütlesid diplomaatiliselt, et neil ei ole meile pakkuda paremat väljaõpet kui on teinud seda Soome piirivalve. See taktika sobis kõige paremini meie keskkonna ja looduslike iseärasustega. Lisaks rahuaegsele piirivalvamisele oli meile lisatud sujuv üleminek kriisi- ja sõjaaja tegevusele (sissitegevusele) piiriäärsetel aladel. See oli väga tähtis, arvestades Eesti geograafilist paiknemist ja poliitilist olukorda. Tehnilist abi saime tookord kiirgusemõõtjate näol, mida sai kasutada piiripunktides.
Olin teenistuses piirivalveametis piiriosakonna ülemana aastatel 1999 - 2006 ja igal aastal tegime piirivalve poolt taotluse raha eraldamiseks piiririba väljaehitamiseks. Poliitiline vastus oli alati üks: "Meil ei ole riigipiir määratletud."
Kui vaadata seda piirijoont, mida nüüd välja ehitatakse, siis on see tegelikult täpselt sama joon, mis oli juba tollel ajal Vene poolt märgistatud ja mida meie mehed "džunglis" valvama pidid. Huvitav, kuidas nüüd järsku üle kümne aasta hiljem enne valimisi muutus kontrolljoon riigipiiriks, leiti kiiruga raha ning alustati 2014. aasta lõpus üsna stiihilist tegevust kagupiiril.
Kui siseminister oleks tegelikult tahtnud saada häid ja Eestile sobilikke kogemusi piiri valvamisel, selle taktikast ja piiri väljaehitusest, siis oleks võinud küll riigi raha tunduvalt kokku hoida ja külastada Läti Vabariigi ja Venemaa piiri. Läti on läinud piirivalve arendamisel meist pikalt mööda, alates sellest ajast, kui Eesti piirivalve lükati politsei koosseisu. Kui on tahtmine näha, milline nägi välja Eesti piirivalve kunagi, siis tuleb sõita üle lahe soomlaste juurde, sest meie piirivalve oli kunagi sama tegus ja efektiivne ning elanikkonna poolt austatud organisatsioon. Praeguseks on see kahjuks vaid ilus mälestus.
Ministripoolne mehetegu oleks visata pilk ajaloole ning selgitada välja, kes on olnud valitsuses alates 2004. aastast kuni 2015. aastani. Seejärel vaadata peeglisse ning tunnistada vähemalt endale, mida "meie" (võimulolev valitsusliit) oleme teinud valesti, et hästi toiminud riigikaitselist ülesannet omanud organisatsioon on suudetud hävitada.
Uno Kaskpeit on olnud piirivalveameti piiriosakonna ülem ja piirivalvekolledži direktor.