Turvalisus sünnib kogukondade ja riigi koostöös
6. november 2015, 22:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põleb maja, toimunud on liiklusõnnetus, naabrilt varastati auto, pargis ja tänavatel on huligaanitsejad. Seda turvatunnet riivavate sündmuste jada võiks veel pikemana näidata. Tekib küsimus, kes vastutab, kes peaks selle lahendama ja kuidas see üldse sündida sai. Enamasti pöördub pilk politsei ja päästeameti poole, mõnikord küsitakse, mida inimesed ise saaksid ära teha. See kordub iga päev, kui meieni jõuab uudis mõnest õnnetusest, korrarikkumisest või kuriteost.
Turvalisus sünnib kogukondade ja riigi koostöös! Just sellise ärgitava pealkirjaga arutelu toimus arvamusfestivalil Paides, kus tõdeti, et sageli inimesed ja kogukonnad tunnetavad, et nende vajaduste ja muredega ei arvestata, samuti on elanike ohutunde tase piirkonniti väga erinev. See mõjutab otseselt elanike kaugenemist riigist ja vähendab turvalisuse tagamisega tegelevate asutuste legitiimsust − politsei usaldusväärsus on küll kõrge, ent hinnang politsei tegevuskiirusele ja professionaalsusele on sellest märkimisväärselt madalam.
Siseturvalisuse valdkonna peamised väljakutsed tulenevad oluliselt sellest, et praegu ootavad inimesed turvalisuse tagamisel seda, et valdavalt reageerivad sündmustele sellekohased asutused. Seetõttu tuleb mõningates valdkondades suurendada ning valdavas osas säilitada ja tagada vähemalt samal tasemel senine reageerimisvõimekus. Elu ja tervist ohustavates olukordades ei tohigi olla teisiti.
Samas on riigiasutuste võimetel piirid. Iga kõrtsi juurde ei saa panna politseinikku ega iga puu juurde päästjat. Nii nagu tuleohutuses, kus igas korralikus majapidamises on suitsuandur, riske arvestades mitmetes ka kustutid ja kustutussüsteemid ning läbimängitud käitumisjuhendid tulekahju puhuks, võiks mõelda ka teistel turvalisuse teemadel: liiklus, kord ja rahu tänavatel, koolides ja kodudes.
Turvalisuse loomisel on vaja kogu ühiskonna pingutusi, et kurbi ja ohtlikke sündmusi vältida ja nende tagajärgi vähendada. Priitahtlikud pritsimehed ja -naised, abipolitseinikud, naabrivalvepiirkonnad ja merepäästeühingud, samuti küla- ja asumiseltsid, korteriühistud on kõik olulisteks tegijateks.
Korrastatud kodutänavad, hoitud hoovid, kogukondlikult aktiivsed inimesed on need viisid, mis peletavad ka ohte, panevad märkama varakult neid, keda võib tabada mõni pahe, mis tipneb mõne õnnetuse või rikkumisega. Seega on eesmärk luua turvalisuse tagamisel reageerivate (eestkätt ametiasutuste töö) ja ennetavate (eestkätt märkava ja hooliva kodaniku panusena) abinõude tasakaal, mis tähendab, et igaühe panus on asendamatu turvalise elukeskkonna loomisel ja hoidmisel.
Selleks, et turvalisus oleks tagatud võrdsemalt üle Eesti, on vaja senisest rohkem koostööd ja kohaliku eluga arvestamist. Siseturvalisuse valdkonnas on selliseks võimaluseks kogukonnakeskne lähenemine, mis seisneb koos kogukonnaga sealsete probleemide väljaselgitamises ja koos kogukonna esindajatega nende lahendamises.
Oluline on senisest suurem kaasarääkimise õigus turvalisuse küsimustes. Selles väljendub ka kohustus riigile: inimeste teadlikkuse ja oskuste edendamine hariduse kaudu, tegevusi soodustava õigusloome ja laiemalt turvalisusesse panustavate vabaühenduste toetamise kaudu.
Selles valguses on maavalitsus eesotsas maavanemaga ja maakondlikud omavalitsusliidud vähekasutatud võimalus, et esindada riigi huvisid ühtsemalt ja tasakaalustada neid kohalike arenguvajadustega. Maavalitsuste eestvedamisel on loomisel maakondlikud turvalisuse nõukogud, kelle roll saab olema maakonna turvalisuse tagamiseks riigiasutuste (sh politsei, päästeamet jne), valdade-linnade, ettevõtete ja vabaühenduste koostöö suurendamine. Koostööalgatuste soodustamiseks on siseministeerium kuulutanud välja kogukondliku turvalisuse toetusvoorud.
Kogukonnakeskse lähenemisega jõutakse kogukondade kaudu senisest tõhusamalt ka üksikisiku kaasamiseni. Ühtlasi aitab see tõsta usaldust riigiasutuste vastu ja suurendab usku, et igaühel on võimalik panustada oma elukeskkonna turvalisuse tagamisse. Tulemuseks on võrdsema turvalisuse tasemega piirkonnad.